Paul Kalanithi "Kui hingusest saab õhk"

Raamat oli tõeline raputus ja vapustus, millest pidi esialgu toibuma, et suudaks jälle rahulikult hingata.
Tegemist on india-ameerika neurokirurgi Paul Kalanithi mälestusteraamatuga, mille ta kirjutas enne lõplikku allaandmist kopsuvähile.
1977. aastal New Yorgis arsti peres sündinud Paul Kalanithi tundis juba noorukina suurt huvi lugemise ja kirjutamise vastu. Ta püüdis mõista elu ja surma müsteeriumi, inimese olemust ja mõistuse toimimise mehhanisme ning seda, mis annab elule mõtte ja tähenduse.
Paul lõpetas Stanfordi ülikoolis bioloogia bakalaureuse- ja inglise kirjanduse magistriõppe, kuid mõistis peagi, et see ei anna vastuseid tema küsimustele. Tundes ühel hetkel kutsumust saada arstiks, asus ta õppima Yale'i ülikooli arstiteaduskonda ja valis erialaks neurokirurgia, sest selles näis sisalduvat tema huvialade kokkupuutepunkt. Pärast ülikooli lõpetamist abiellus ta oma armastatu Lucyga ja suundus seitsmeks aastaks residentuuri Stanfordis.
Residentuuri kuuendal aastal, kui andekas neurokirurg oli jõudnud omal alal tippu ja ees ootas võimalusterohke tulevik, diagnoositi tal viimase staadiumi kopsuvähk. 36-aastasele mehele, kes polnud kunagi suitsetanud, oli see šokk, mis purustas tema hoolikalt planeeritud ja raske tööga kätte võideldud tuleviku. Teadmata, kui palju veel aega on jäänud, otsustas ta keskenduda siiski elamisele, mitte suremisele. Seistes surmaga silmitsi, tegi ta teoks oma ammused unistused saada laps ja kirjutada raamat.
Paul Kalanithi raamat on erakordselt liigutav ja avameelne. Tekst on imeliselt voolav, sisutihe ja pildirikas, justkui viibiksid ise sündmuste keskel. Ta viib lugeja rännakule alates lapsepõlvest kuni enda hääbumiseni enne 38-aastaseks saamist. Detailselt on kirjeldatud õpinguaega arstiteaduskonnas, kaasa arvatud laipade lahkamist ja tööd neurokirurgia residendina, kaasa arvatud ajuoperatsioone ja tööd patsientidega. Töö residendina oli karm: kuni sajatunnised töönädalad täis traumasid, vähki ja surma. Paul meenutab sedagi, kuidas ta sageli kurnatusest oimetuna vaevaliselt koju komberdas. Samas oli ta väga õnnelik, kui sai inimesi aidata ja päästa kindlast surmast.
Paul kirjutab avameelselt ka sellest, kuidas ootamatu haigus muutis kogu tema elu. Ta koges omal nahal, mis tunne on saada surmaga lõppevat diagnoosi, vähiga kaasnevaid põrgupiinu ja vähiravi laastavat mõju. Vaatamata teda tabanud tragöödiale ei ole raamat traagiline, vaid pigem tõsine ja rahulik ning kohati kumab läbi ka tema huumorimeel. Peamine on aga asjaolu, et lühikese elu jooksul läksid täide kõik tema unistused ning ta sai tunda ka palju armastust ja hoolimist. Suurim õnn Pauli elus oli tütar Cady, kes täitis tema viimased kaheksa elukuud senitundmatu rõõmuga ja kellele ongi käesolev raamat pühendatud.