TEATMEKIRJANDUS
Taetmeraamatutest osutus tänavu populaarseimaks Einar Ellermaa poolt kokku pandud elulooraamat „Baruto. Rääkimata lood”. Raamatut lugema innustas kindlasti meie raamatukogus toimunud kohtumisõhtu päevakangelase endaga.
Lihtsa maapoisi Kaido Höövelsoni sumomaadlejaks saamise lugu aga mitte ainult... See lugu räägib mehest, kes tegi väikse Eesti kuulsaks.
Hästi, lihtsalt kirjutatud, vahepaladeks toodud Kaido enda kommentaarid, kirjad.
Hästi, lihtsalt kirjutatud, vahepaladeks toodud Kaido enda kommentaarid, kirjad.
Teine soovitus.
Ladusalt kirjutatud lugu lihtsa Laekvere maapoisi Kaido Höövelsoni karmist teekonnast sumomaadluse absoluutsesse tippu. Eriti aukartust äratav on see, tema unistus sai teoks tänu tohutule tahtejõule ja töövõimele, trotsides sumoklubi ränka süsteemi ja klubiomaniku naise kiusu. Imetlusväärne on seegi, et olles üks kuulsamaid eestlasi maailmas, on ta jäänud ikka sama siiraks ja lihtsaks.
Veel üks arvamus.
Arvan, et ei ole Eestis inimest kes ei teaks, kes on Baruto. Raamat
on kokku pandud Kaido Höövelsoga seotud inimeste ning Kaido enda
mälestustest ja juttudest. Teadsin ju küll, et Jaapanis on Baruto
ülimalt kuulus ning saavutanud sumomaailmas pea maksimumi. See, millise
tohutu töö, vaeva ja eneseületusega need tulemused on saavutatud, on
austust väärt. Kaks 19 aastast maapoissi Eestist läksid Jaapanisse
oskamata keelt ja teadmata midagi selle maa kultuuriruumist, Kaido koges
sel teel küll tõuse ja langusi kuid visa ja tööka maapoisi hing teadis
kuhu tahab jõuda. Jaapanist leidis ta ka oma isikliku õnne, abikaasa
Elena.
Me kõik vananeme. Kui räägitakse vananemisest ja vananevast elanikkonnast, siis seda nähakse eelkõige negatiivses võtmes. Mulle väga meeldib, et ühiskonnas (meedias, kirjanduses) on hakatud aina rohkem eaka elanikkonna teemat puudutama, sh ka vanemaealiste vaimse tervise temaatikat. Suund on sinnapoole, et võtta vanemaealisi ressursina, väärtustades ja kasutades nende elukogemusi. Raamat „Avameelselt vananemisest” annab hea ülevaate sellest, kuidas edukalt vananeda, kuidas meil võib tekkida hirm vananemise ees (lapsepõlve kogemused), lisaks tervislik toitumine, kehalised muutused, levinumad haigused, vananemine ja vaimne võimekus (mälu, õppimisvõime), depressiivsus, ealine diskrimineerimine jm.
Arabella Tammeraba „Initsiatsioon nimega depressioon”
Sobib kõigile – nii neile, kes ei ole depressiooni ise kogenud ja muidugi ka neile, kellel on sellega isiklikud kokkupuuted. Raamatus on haaravalt kirjeldatud võitlust selle haigusega ning paranemise käigus mindud tagasi oma lapsepõlveradadele. Tänu kogetule sai peategelene ennast paremini tundma ja edaspidi oskab ennetavalt teatud märke oma meeleolus juba ära tunda.
Sobib kõigile – nii neile, kes ei ole depressiooni ise kogenud ja muidugi ka neile, kellel on sellega isiklikud kokkupuuted. Raamatus on haaravalt kirjeldatud võitlust selle haigusega ning paranemise käigus mindud tagasi oma lapsepõlveradadele. Tänu kogetule sai peategelene ennast paremini tundma ja edaspidi oskab ennetavalt teatud märke oma meeleolus juba ära tunda.
Walter Isaacson „Leonardo da Vinci”
Raamatu autori kasutada olid tuhanded leheküljed Leonardo da Vinci märkmeraamatuid. Neisse süvenedes sai Isaacson ülevaate selle erakordse inimese elust, tema tohutust uudishimust ja tavapärasest erinevast mõtteviisist. Leonardot võib pidada ühtviisi nii teadlaseks kui ka kunstnikuks ja need kaks on omavahel tihedalt seotud. See mahukas raamat on põnev, üllatusterohke ja kaasahaarav. Ja kes on siiani arvanud, et teab kuulsa kunstniku kohta kõike või piisavalt palju, siis raamatu lugemine tõestab, et ega ikka ei teadnud küll!
Raamatu autori kasutada olid tuhanded leheküljed Leonardo da Vinci märkmeraamatuid. Neisse süvenedes sai Isaacson ülevaate selle erakordse inimese elust, tema tohutust uudishimust ja tavapärasest erinevast mõtteviisist. Leonardot võib pidada ühtviisi nii teadlaseks kui ka kunstnikuks ja need kaks on omavahel tihedalt seotud. See mahukas raamat on põnev, üllatusterohke ja kaasahaarav. Ja kes on siiani arvanud, et teab kuulsa kunstniku kohta kõike või piisavalt palju, siis raamatu lugemine tõestab, et ega ikka ei teadnud küll!
Kes kord “Looduse lugude” sarja raamatuid lugema hakkab, ootab ilmselt iga järgnevat pikisilmi. Mina küll ootan ja pettuma pole pidanud kordagi. Selles raamatus on lood erinevatest koertest, kes kõik õpetavad läbi oma lugude inimeseks olemist. Hea raamat. Paneb mõtlema ja liigutab pisarateni.
Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.
Roman Timofejev on psühhoterapeut ja koolitaja. Selle raamatu jaoks on ta materjali kogunud 17 aastat. Autori sõnul ei ole me oma eluga rahul kui meie domineeriv psühholoogiline vajadus on rahuldamata. Tema teooria kohaselt on kuus erinevat põhivajadust, mis on raamatus ka täpsemalt lahti kirjutatud. Lihtsalt nimekirja lugemisest suurt abi ei ole. Me võime küll arvata, et vist see, aga tasub aega võtta ja kõigiga lähemalt tutvust teha. Domineeriv vajadus eraldub selgelt. Iga vajaduse juures on toodud ära ka iseloomu tugevad küljed, mis ülemäära võimendudes, võivad viia psüühiliste häireteni.
Autori sõnul jagab ta ainult seda, mis praktikas on töötanud. Raamat võimaldab endas kiiremini selgust saada. Paariaastane psühholoogi sohval lebotamine jääb ära.
Eelmisel aastal kõige lõbusama lugemiselamuse andnud raamat, veidi ebaühtlase sisuga, kuid mõnusa huumoriga ning samas ehmatavalt aus tervisemurede osas. Sain teada, et Stigi teine eesnimi on Raul, tore oli lugeda tema ja Karina toimetamistest ja hakkamasaamistest väikeste lastega ning muidugi pakkus äratundmisrõõmu, kui Stig meenutas oma lapsepõlve, sest oleme üheealised.
Mitmekülgne ja kaasahaarav 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse moskvalaste elust pajatav raamat. Lugesin seda raamatut eelkõige sellepärast, et saada paremat ülevaadet tolle aja elust- olust, mil minu esivanemad selles suures linnas elasid. See rikkaliku pildimaterjaliga varustatud teos on põnev lugemine igale ajaloo- ja kultuurihuvilisele inimesele.
Ameerika reisikirjaniku omapärane filosoofiline raamat on heaks teejuhiks neile, kes soovivad elult midagi enamat kui vaid töö ja olme. Enda rikkalikele kogemustele tuginedes jagab ta nõuandeid, kuidas aeg-ajalt igapäevaelu oravarattast välja tulla ja lühemat või pikemat aega maailmas ringi rännata, sealjuures ka tööd tehes. Eesmärgiks avastada maailma mitmekesisust, koguda varanduse asemel ilusaid elamusi ja õppida tundma iseennast.
Viru-Nigula Hariduse Seltsi ja Koduloomuuseumi koostöös ilmunud raamat vaatab tagasi okupatsiooniajale toonase kolhoosi mail. See oli pool sajandit kestnud hakkamasaamise ja ellujäämise periood. Samas osati töötegemise kõrval ka rõõmustada ja lustida. Elu ei jäänud seisma ega elamata. Noorus on ikka ilus aeg. Raamatus on palju fotosid, mis teevad ajastu elavaks. Kes Viru-Nigula kandiga mingil viisil kokku puutunud, leiab kindlasti äratundmist paikades ja inimestes ning põnevaid fakte möödunud ajast. Suur tänu kõigile, kes mälestusi jagasid ja raamatu kokku panid.
Inna Narro „Kui aega on jäänud vähe...”
Hiiu järelravi haigla kliinilise psühholoogi Inna Narro raamat „Kui aega on jäänud vähe...” on küll väga kurb, kuid samas ka siiras ja südamlik. Seal on elu ja surma piirimaile sattunute lood, milles on nii kahetsust, lootusetust, kuid ka rahu ja armastust. Kuidas saab psühholoog neid inimesi ja mahajääjaid aidata? Paljud lahkujad kahetsevad valesid otsuseid ja elamata elu. Autor soovitab mitte mõelda sellele, mis omal ajal tegemata jäi, vaid mida praegu teha saate. Otsused olid õiged tol ajahetkel ja olukorras. Vanade inimeste suurimaks hirmuks on lastele „kaela peale jäämine”. Igaüks neist soovib oma järeltulijatele parimat, kuid nad unustavad ära enda kohta olulisima teadmise – nemad ise ongi see „parim”.
On oluline lasta kõigil, kes meie elust lahkuvad, teha seda kerge südamega ning tänada neid selle eest, et aitasid meil omandada meie õppetunde. Kindlasti pole vaja süüdistada neid, kes lahkuvad – kas igavikku või on ühine tee otsa saanud. Pigem olla tänulik koos veedetud aja eest. Mulle see mõte meeldib. Raamatus on ka autori luuletused.
Hiiu järelravi haigla kliinilise psühholoogi Inna Narro raamat „Kui aega on jäänud vähe...” on küll väga kurb, kuid samas ka siiras ja südamlik. Seal on elu ja surma piirimaile sattunute lood, milles on nii kahetsust, lootusetust, kuid ka rahu ja armastust. Kuidas saab psühholoog neid inimesi ja mahajääjaid aidata? Paljud lahkujad kahetsevad valesid otsuseid ja elamata elu. Autor soovitab mitte mõelda sellele, mis omal ajal tegemata jäi, vaid mida praegu teha saate. Otsused olid õiged tol ajahetkel ja olukorras. Vanade inimeste suurimaks hirmuks on lastele „kaela peale jäämine”. Igaüks neist soovib oma järeltulijatele parimat, kuid nad unustavad ära enda kohta olulisima teadmise – nemad ise ongi see „parim”.
On oluline lasta kõigil, kes meie elust lahkuvad, teha seda kerge südamega ning tänada neid selle eest, et aitasid meil omandada meie õppetunde. Kindlasti pole vaja süüdistada neid, kes lahkuvad – kas igavikku või on ühine tee otsa saanud. Pigem olla tänulik koos veedetud aja eest. Mulle see mõte meeldib. Raamatus on ka autori luuletused.
Sirje Presnal „Inimene on inimesele hunt : Silver Anniko kirglik elu”
Nagu raamatu tutvustuses kirjas, ei ole see raamat helge ega kerge lugemine.
Silver Anniko (1928–1982) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Ta omandas alghariduse Paides ja lõpetas 1946. aastal Türi Keskkooli. Õppis alates 1946. aastast Eesti Riiklikus Teatriinstituudis, seda lõpetamata. Töötas algul Eesti Raadio reporterina, 1957. aastast oli Eesti Raadio Võru korrespondent. 1965. aastal asus tööle Paide rajooni kultuurimaja direktorina, oli hiljem Türi ja Kolu kultuurimaja direktor. Kirjutas ja lavastas näidendid "Tuleristsed" ja "Aegade eesmärk" ning dramatiseeringu "Ümera lahing". 1979. aastal ilmus Anniko romaan "Rusikad".
Nii nagu elus ikka vaheldusid head ajad mitte nii heade aegadega. Rahulikumad, stabiilsemad ajad saabusid koos noore elukaaslase Laine Metsaga, kui nad elasid Pirmastu külas Söödi talus. Sel ajal tegutses Anniko kutselise kirjanikuna. 1982. aasta mais mõrvati ta jõhkralt koos oma kihlatuga. Naabripoiss tunnistas selle võika teo küll üles aga siiani pole täielikku selgust, mis ajendas teda selleks.
Nagu raamatu tutvustuses kirjas, ei ole see raamat helge ega kerge lugemine.
Silver Anniko (1928–1982) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Ta omandas alghariduse Paides ja lõpetas 1946. aastal Türi Keskkooli. Õppis alates 1946. aastast Eesti Riiklikus Teatriinstituudis, seda lõpetamata. Töötas algul Eesti Raadio reporterina, 1957. aastast oli Eesti Raadio Võru korrespondent. 1965. aastal asus tööle Paide rajooni kultuurimaja direktorina, oli hiljem Türi ja Kolu kultuurimaja direktor. Kirjutas ja lavastas näidendid "Tuleristsed" ja "Aegade eesmärk" ning dramatiseeringu "Ümera lahing". 1979. aastal ilmus Anniko romaan "Rusikad".
Nii nagu elus ikka vaheldusid head ajad mitte nii heade aegadega. Rahulikumad, stabiilsemad ajad saabusid koos noore elukaaslase Laine Metsaga, kui nad elasid Pirmastu külas Söödi talus. Sel ajal tegutses Anniko kutselise kirjanikuna. 1982. aasta mais mõrvati ta jõhkralt koos oma kihlatuga. Naabripoiss tunnistas selle võika teo küll üles aga siiani pole täielikku selgust, mis ajendas teda selleks.
Andres Oja "Trammiga Moskvassse ja tagasi” 2018
Reaalsetel sündmustel põhinev raamat Nõukogude Eesti muusikute nostalgilistest reisimeenutustest nii “suurel kodumaal” kui ka väljaspool selle piire. Raamatu sisukord oleks nagu korrektselt reastatud protokoll: ansamblite esinemised kronoloogilises järjekorras. Reisid ise muidugi nii korrektsed enam polnud. Oli, nagu sel ajal ikka oli.
Kasahhi NSV, Kostroma, Murmansk, Norilsk, Magnitogorsk, Arhangelsk jne, jne. Ega see reisimine ühelt poolt kerge polnud: olid ju muusikutel pered, raha reisile kaasa võtmiseks praktiliselt olematu, teadmised kaugetest kommetest puudusid ja organiseerimine jättis valdavalt tublisti soovida. Teisalt aga tõmbas noori inimesi seiklusjanu ja kaugused. Rääkimata vajadusest esineda. Ja kel oli siis nii väga võimalust tol ajal reisida? Kus sa siis võimalusel jätad minemata? Sai kogemusi ja sai nalja.
Muusikuid ja kultuurikollektiive sõidutati kultuurisaadikutena ikka nii kaugele itta kui võimalik, aga ka sõbralikesse välisriikdesse. Eks see nõukogude inimene oli ju nagu puurist lahti lastud ullike, kes polnud kaugeid maid näinud. Magnetic band käis Soomes ja isegi Ameerikas! Tõsi, alles 1990. aastal.
Teised esinejad reisisellid olid Vello Orumets ja Erfia, ansambel Vitamiin ja Kolumbus Kris.
Reaalsetel sündmustel põhinev raamat Nõukogude Eesti muusikute nostalgilistest reisimeenutustest nii “suurel kodumaal” kui ka väljaspool selle piire. Raamatu sisukord oleks nagu korrektselt reastatud protokoll: ansamblite esinemised kronoloogilises järjekorras. Reisid ise muidugi nii korrektsed enam polnud. Oli, nagu sel ajal ikka oli.
Kasahhi NSV, Kostroma, Murmansk, Norilsk, Magnitogorsk, Arhangelsk jne, jne. Ega see reisimine ühelt poolt kerge polnud: olid ju muusikutel pered, raha reisile kaasa võtmiseks praktiliselt olematu, teadmised kaugetest kommetest puudusid ja organiseerimine jättis valdavalt tublisti soovida. Teisalt aga tõmbas noori inimesi seiklusjanu ja kaugused. Rääkimata vajadusest esineda. Ja kel oli siis nii väga võimalust tol ajal reisida? Kus sa siis võimalusel jätad minemata? Sai kogemusi ja sai nalja.
Muusikuid ja kultuurikollektiive sõidutati kultuurisaadikutena ikka nii kaugele itta kui võimalik, aga ka sõbralikesse välisriikdesse. Eks see nõukogude inimene oli ju nagu puurist lahti lastud ullike, kes polnud kaugeid maid näinud. Magnetic band käis Soomes ja isegi Ameerikas! Tõsi, alles 1990. aastal.
Teised esinejad reisisellid olid Vello Orumets ja Erfia, ansambel Vitamiin ja Kolumbus Kris.
Siemer, Rain
„Elus” 2018
Ei usu meist keegi, et selline asi võiks juhtuda minuga, aga Rainiga juhtus ja olukord oli halb. Tuli istuda haiglas kabineti ukse taga ja oodata oma saatust. Aga seda, mis ta kuulda sai, ei osanud küll oodata. Diagnoos tuli ränk ja võitlus karm. Aitab mõista inimest, kellel on käimas võitlus raske haigusega. Ausad kirjeldused ja head soovitused. Seda lugu on raske lugeda, aga võiksid lugeda kõik, eriti kellel tervis korras. Raamat “Elus” annab sõnale “elus” uue tähenduse, isegi siis, kui pole surma nii lähedalt näinud. Liigutav lugu, väga hästi jutustatud, väga hästi kirja pandud.
Ene Vainik “Eesti tunded. Sõnaportreed” 2016
Mõned aastad tagasi ilmus üks väga tore raamat keelegurmaanile eesti keelest: Ene Vainik “Eesti tunded. Sõnaportreed”. Seletab lahti tundesõnade (kadedus, viha, süü, lootus, tänu, õnn jne.) päritolu, arengu Euroopa ja Eesti kultuuris, liitsõnad ja kõnekäänud.
“Kolhoosiaeg Viru-Nigula mail: kohalike inimeste mälestused” 2019
Raivo Helm “Rakvere Metsamajand läbi aegade: 1947-1992” 2018
Tublid koduloolased on koostanud sellised raamatud:
Raivo Helm “Rakvere Metsamajand läbi aegade: 1947-1992” ja ühislooming “Kolhoosiaeg Viru-Nigula mail: kohalike inimeste mälestused”. Kõik ei pea ju unustusse jääma – igaüks saab aidata meie ühist ajalugu täiendada kirjutades fotode taha inimeste nimed ja pildistamise aja ja tähendades üles isiklikud mälestused.
Raivo Helm “Rakvere Metsamajand läbi aegade: 1947-1992” ja ühislooming “Kolhoosiaeg Viru-Nigula mail: kohalike inimeste mälestused”. Kõik ei pea ju unustusse jääma – igaüks saab aidata meie ühist ajalugu täiendada kirjutades fotode taha inimeste nimed ja pildistamise aja ja tähendades üles isiklikud mälestused.
Hästi südamlikud ja positiivsed olid kaks perekonnaraamatut Tammerraamatult: Katrin Helend-Aaviku “Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud” ja Enno Tammeri “Marika ja Heinz Valk: klapp ja kirg” - tõestasid, et päriselu on parem kui romaan.
Kommentaarid
Postita kommentaar