Golnaz Hashemzadeh Bonde "Sellised me oleme"

Äng, viha, süütunne, lootusetus ja samas ka lootus. Nii võiks kirjeldada antud loo peategelase iraanlanna Nahidi tundeid. Tundeid, mis äkki purskusid pinnale saades teada oma raskest haigusest ja peatsest lõpust. Mineviku mälestused kodumaal Iraanis põimuvad läbisegi- helged ja valusad mälestused. Austus ema vastu, kes kasvatas üksi üles seitse tütart, ning õed kes olid alati üksteisele toeks. Nahidi piinab küsimus, kas tema haigus on karistuseks selle eest, et õdedest noorim kaotas elu minnes temaga koos revolutsioonilisele meeleavaldusele. Või selle eest, et ta põgenes Iraanist, jättes maha oma pere. Kuid kultuurilised erinevused tulid kaasa uuele kodumaale Rootsi. Abikaasa Masoodi vägivaldsus oli paljus osas kantud nende kodumaal levinud mõtteviisist, et naine ongi alam ja peab meest teenima ning iga eksisamm saab vägivallaga karistatud. Kogu selle Nahidi kibeduse ja meeleheitega peab toime tulema tema tütar Aram, taludes ka ülekohut ema poolt ennastsalgavalt. Kogu see valu ja ahastus tundub saavat lunastuse peagi sündiva Arami tütre läbi. Nii saab ka Nahid minna Arami hällitava laulu saatel.
“Aram laulab. Tema hääl järgneb mulle sellesse pimedusse, mis mind vastu võtab. Ta laulab mulle minu laule, ja ma naeran endamisi. Nemad hakkavad meie laule laulma, meie laulud ei sure mitte kunagi .”