“Kuule, sa tegid “mhh”, kui ma ainult natukene krabistasin” torises lapselaps enne uinumist pahaselt ja kustutas tule. Järgmisel päeval kaotasin lauamängus ja “mhh” kommenteeris juhtunut. Lapsed juhtisid mu erineva tähendusega “mhh”- sõnale korduvalt tähelepanu ja rõkkasid naerda, tabades mind sõbralikult “mhh”- vestluselt kassiga. Lõbustasime ennast kogu päeva, jälgides seda suurepärast sõnakasutust, mida ma enda juures varem tähelegi ei olnud pannud.
Mingi kummalise kokkusattumuse tõttu maandus järgmisel tööpäeval mu lauale virn äsjasaabunud uudiskirjandust. Lõin esimese õblukese kogumiku keskelt lahti ja seal see oli:
“...minu vanaema kõnepruugi meenutamise lõpetuseks sobib ehk ka üks meie suguvõsa naestele omane vestluse mooduse kirjeldamine. Nimelt oskavad kõik minu vanaemast pärinevad naised väga ilmekalt ja tulemuslikult pidada maha äärmiselt sisuka vestluse kasutades vaid üht kolmetähelist sõna. See sõna on “mhh”. Meie suguvõsa naised suudavad seda “mhh” öelda absoluutselt igas olukorras nii, et vestluspartneril ei jää mingit kahtlust, mida me mingist asjast arvame või mida me parajasti öelda tahame.
“Mhh” saab öelda, kui midagi ei meeldi, “mhh” saab öelda, kui midagi meeldib. “Mhh” saab öelda, kui midagi on arusaamatut, “mhh” saab öelda, kui midagi on saanud arusaadavaks. “Mhh” saab öelda, kui midagi on naljakat, “Mhh” saab öelda, kui midagi on kurba. “Mhh” saab öelda ka siis, kui tahad anda teisele märku, et oled temaga nõus ja “mhh” avaldab ka rahulolematust öeldu suhtes. “Mhh” ütlemisega saab endale tõmmata kellegi tähelepanu, tänada mõne asja ulatamise eest, viidata millelegi, teha etteheiteid, keelata, lubada, üllatuda, olla tüdinenud jne. jne. jne. Kõik oleneb rõhuasetusest, hääliku pikkusest ja intonatsioonist.
Meie suguvõsa üritustel oleme korduvalt vähe võõramaid inimesi ja isegi omi abikaasasid selle üleüldise mhh-itamisega segadusse ajanud. No eks te kujutage ise ette, kuidas umbes 10 naesterahvast pidulaua ümber täielikus üksteisemõistmises mhh-itavad.
Meie suguvõsa naesed valdavad seda “mhh”-i täiuslikult ja võin üsna kindalsti väita, et oleme selle oskuse saanud oma armsalt vanaemalt, kes oskas nii ilmekalt mhh-itada, et selle oleks võinud suisa eraldi kunstistiiliks nimetada.”
“Minu vanaema sõnad.” Kristiine Männik (Simuna kihelkond)
Ei oska arvata, kas tegemist on millegi vaid virulastele omase või hoopis ürgsemaga, kuid sellist kõnepruuki valdasid nii minu siitkandist pärit vanavanaema kui ka Mary Poppins...
Kogumik pakub äratundmisrõõmu igaühele ja päris kindlasti paneb meenutama ka esivanemaid.
2019. aastal on ilmunud juba uus vahva väljaanne viru keelest ja virulastest.
Kommentaarid
Postita kommentaar