Kellel on õigus seda teha?
Kas parem on ala- või ülearmastus?
Kas on võimalik teadlikult vähendada armastuse määra?
Kuidas saada õnnelikuks inimeseks?
Kas sinu peres kasvavad printsid ja printsessid?
Taavi Jakobson (sünd.1971) on majandusinsenerist ettevõtja, kellele meeldib uurida elu ja inimeste eri tahke. Ta on aastaid töötanud rahvusvahelises tarkvarafirmas Oracle, praegu loob ja arendab moodsaid moodulmajasid KODA.
debüütromaan „Tõeline jumalaosake” 2014,
Betti Alveri kirjandusauhind
luulekogu „Kõigest kahe reaga” 2017
romaan „Õnnelik prints” 2019,
Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse Postimehe eripreemia
„Aga räägi, mis saab kuningannast? Printsi emast, ma mõtlen. Ja printsessi omast ka.” „Eks nemadki elavad oma elu lõpuni. Mõni õnnelikumalt, teine vähem. Võid olla aga kindel, et iga kuninganna püüab oma printsist tõelise kuninga kasvatada. Ja teeb kõik, mis tema võimuses, et printsil oleks helge ja muretu elu.” „Miks ükski lugu sellest ei räägi?” „Keda vanad kuningannad ikka enam huvitavad. Nende lood ja lootused on läbi juba enne õige muinasjutu algust. Las nad ollagi vaikselt kusagil taustal. Unustatud ja nähtamatud.” „Mina sind küll ära ei unusta. Tead, emme, ma ei taha iialgi sinu juurest ühegi printsessi juurde minna.” „Seda on küll tore kuulda. Kas sa armastad oma emmet?” „Jah, väga! Väga-väga palju” „Mina sind ka. Sa oled minu jaoks kõik siin ilmas. Ja see ongi kõige tähtsam.”
„Maailm võibki minna ükskõik kuhu. See pole minu asi ega minu vastutada. Sina oled. Kusagil mujal ei ole mulle edu ette nähtud, aga sinu kasvatamisel kavatsen ma edukas olla. Tead – lapse kasvatamine on samasugune võistlus nagu kõik need sinu tantsuvõistlused. Ei – see ei ole võistlus. See on armutu võitlus. Nagu loomariigis. Kui nunnu talleke jääb murdmata, ootab armsaid hundikutsikaid näljasurm. Ja mina ei kavatse lasta sul nälga surra!”
„Sa oled minu olemasolu ainus põhjendus! Ainus asi, mis kogu selles nõmedas, tühjas ja mõttetus maailmas tähendust omab! Minu elu lakkas olemast sel hetkel, kui sina mu ellu tulid!”
„Sõna „süü” kasutamine ema ja isa kohta tundus nagunii kohatu. Kui nad tõesti ühel või teisel viisil kõigi nende tegude taga olid, kas see annab õiguse neid süüdlaseks nimetada? Või vanaema? Kas teda võis süüdistada selles, et kaitses oma last ainsa vahendiga, mis ta kätte jäi? Triikrauaga. Ema süüdistamine emaarmastuses oleks ju sama totter kui süüdistada vanaema dementsuses. Sama veri, sama saatus.”
„Lugu emaarmastusest ja mustrikordusest. Soovitan.”
Tiit Aleksejev, Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistluse žürii esimees
„Lasteraamat suurtele, kodumaise õuduskirjanduse klassika. Südamlikkus kohtub vaimuterroriga, realism groteskiga, August Jakobson Stephen Kingiga. Jutuvestjana on autor jätkuvalt kõva tegija.”
Karl Martin Sinijärv
Kommentaarid
Postita kommentaar