Loo peategelasel Julianil on jõululaupäeval 11-aastane sünnipäev, aga esimest korda elus ei oota poiss kumbagi. Juliani vanem õde suri suvel ja sellest ajast peale ei ole miski enam endine, sest peres on lein. Ema-isa on muutunud veidrateks varikujudeks, kes mornide ja vaikivatena nagu autopiloodil igapäevaseid kohustusi täidavad teeseldes, et kõik on korras. Ka väikeõest on lõbusalt tembutava plika asemel justkui väike tõsine vanainimene saanud. Julian on üksildane, kurb ja segaduses ning kaotanud huvi kõigi ja kõige vastu peale ujumise.
Just ujula juures kohtabki Julian punapäist rõõmsat tüdrukut Hedvigit, kellega ta sõbrustama hakkab. Päevast- päeva mängivad lapsed koos ja neil on lõbus. Kuid nii Hedvigi majas kui tüdruku enda juures märkab Julian aeg-ajalt midagi kummalist, mida ta seletada ei oska. Peagi kohtub ta ühe vana mehega, kes kogu müsteeriumisse selgust toob.
Tänu vanale mehele ja Hedvigile nihkub suure kurbuse ja murega üksinda jäänud poisi maailm jälle paika. Väike inimene on nüüd igavikuliste teemadega kursis ning leiab lahenduse leinamise lõpetamiseks ja endise eluga jätkamiseks. Ränkraske mure nutikas lahendus aitab kogu perel leinast väljuda ja rõõmsatena üheskoos nii jõule kui Juliani sünnipäeva tähistada.
See raamat on kurb, lõbus, seikluslik, salapärane, helge ja emotsioonidest tulvil. Eriti vahvad on Lisa Aisato illustratsioonid, mis säravate värvidega või hoopistükkis mustvalgena teksti toetavad ja meeleolu edasi annavad.
„Lumeõde” on Norra lastekirjaniku 10. raamat. Ma arvan, et see raamat pakub kergendust lastele, kes on kaotanud mõne lähedase ja annab ühe julgustava teadmise igaühele. Kui Julian ennast raskel ajal ujumise abil „vee peal” hoidis, sukeldusin mina samavanuselt ja samas olukorras raamatutesse. Küll on kahju, et seda raamatut ei olnud olemas siis, kui ma lapsena oleksin seda kõige rohkem vajanud. Aga küll on tore, et nüüd on!
Kommentaarid
Postita kommentaar