Arabella Tammeraba “Initsiatsioon nimega depressioon”

Tõepoolest, nii nagu kohe alguses lubatud, oligi lugu inetust pardipojast. Raamatut esmakordselt lapates märkasin lauset, et depressioon on kasulik ja see ajendas kohe raamatuga lähemalt tutvust tegema. Loomulikult ei teki nüüd kadedust või huvi, et tahan ka depressiooni kogeda, et end selle kaudu paremini tundma õppida. Juba selle lause kirja panemine tundub nii tobe, aga las ta olla. Kindlasti ei ole siin absoluutselt midagi kadestamisväärset ja kõik oleks võinud hullemini lõppeda. Keeruline on teisi lõpuni mõista, kui sa ei ole omal nahal tundnud (või väga lähedalt näinud) vaimse tervisega seotud häireid. Olgu selleks siis depressioon, ärevushäired vm. Huvitav oli lugeda autori analüüsi ja seose nägemist oma uskumustega, mis on saadud lapsepõlvest ning edasiste elusündmuste tõlgendamist vastavalt nendele uskumustele. Me teeme seda kõik.

Raamatus kõnetasid mind päris mitu kohta. Toon siinjuures ühe välja. “Tegelikult pelgan hoopis pealtnäha ideaalses korras ideaalseid inimesi, sest nad tunduvad lihtsalt liiga head, et olla tõsi. Kui inimene tuleb kohe oma kiiksudega lagedale, on temaga palju sundimatum ja mõnusam suhelda”.