Teoloog ja tõlkija Kalle Kasemaa on eesti keelde tõlkinud teise raamatu Egiptuse kirjaniku Nagib Mahfuzi sulest. Esimene oli 2004. aastal ilmunud “Tuhande öö ööd”.
“Kahe palee vahel” on tegelikult osa “Kairo triloogiast”, mis on kirjaniku üks tähtsamatest teostest. Võib-olla õnnestub kunagi kogu triloogiat eesti keeles lugeda. Vähemalt minul oleks küll selline soov, sest “Kahe palee vahel” on just nii hea raamat, et tekitab huvi peategelaste edasise käekäigu vastu. Ja mitte ainult tegelaste vastu, vaid ka tolles ühiskonnas edaspidi toimuvate muutuste vastu.
Tegemist on perekonnaromaaniga, kus jälgitakse ühe perekonna elu pikema aja jooksul kindlas kultuuriruumis. Kuna tegemist on Egiptuses elava perekonnaga, siis viib raamat meid islamiühiskonda. Ja kuna tegevus toimub 20. sajandi alguses, siis jõuab raamatu tegevustik lõpule just 1919. aasta traagiliste sündmustega Egiptuse revolutsiooni ajal. Tegemist ei ole sõgeda ususõjaga, vaid sõjaga vabaduse eest, mis on mõistetav erinevatest religioonidest pärit inimestele. Kuna revolutsioon puudutab kogu ühiskonda, siis loomulikult ei jää puutumata ka perekonnad. Siiski ei ole raamatu eesmärk näidata eelkõige Egiptuse riigi vabadusvõitlust, vaid pigem on see vahend sümboliseerimaks muutusi ühiskonnas, mida kammitsesid karmid patriarhaalse ühiskonna reeglid. (Aga nagu öeldud, edasisi sündmusi pärast revolutsiooni lugeda ei saa, kuna need jäävad triloogia järgmisesse raamatusse. Raamatu lõppsõna annab siiski aimu edasisest.)
Siiski ei mõju raamat kaugete aegadetaguste ajaloosündmuste jäädvustusena. Usun, et väga paljuski on Araabiamaade elu jäänud samaks (ma ei räägi siin radikaliseerunud islamimaadest, nende kõrval on kindlasti ajalooline Kairo väga leebe elukorraldusega).
Lugedes saame aimu islamiühiskonnas kehtivatest mõttemallidest. Vaevalt, et need mõistetavaks saavad, kuid annavad teada islami sügavreligioossetest mõttekäikudest ja kommetest. Väga raske on nõustuda niivõrd patriarhaalse elukorraldusega, kus naised allaheitlikult mehi teenivad, kuid kui arvestada ühiskonnas sajandite vältel kujunenud arvamusega, et süüd kannab igal juhul naine, siis on ehk tõesti naiste jaoks parem olla vagur, et mitte kogukonnast väljaheidetuks saada. Tsiteerin: “Kuidas saab naine pärast teotamist oma mehega ühe katuse all elada? Millist süüd ta kannab? Ja kuidas tema mees seda taluda suudab?” Kusjuures taolised mõttemallid on niivõrd omaks võetud, et ka naised mõtlevad nii. Raamatus on koht, kus peretütred, kes nüüd on juba abielus, mõistavad absoluutselt hukka naabritüdruku, kes end meesterahvale läbi akna näitas ja, tule taevas appi, talle isegi naeratas. Selline häbitus ajas moraalinorme hindavad naised peaaegu et minestamise äärele, kuid samas unustati see, kuidas nad ise olid noorena sedasama teinud, noorem peretütar lausa igapäevaselt mingi perioodi vältel. See oli nagu mingi keelatud mäng, mis toitis noore naise erutavaid mõtteid ja ilusaid unistusi suurest soovist mehele saada. Oli ju mehele saamine ülim, mida naine võis oodata.
Ja mida ette heita naistele, kelle kogu haridus piirdub ainult Koraanisalmide tundmisega? Pole ime, et parimaks sõbraks ja lootuskiireks saab sellises olukorras jumal, kelle hoolde anda nii enda, kui kogu perekonna saatus. Ja leppida, leppida, leppida.
Et mitte liiga üldistavaks jääda, siis on raamatu peategelasteks Ahmed Abd al-Gawwad, ja tema perekonnaliikmed: naine, kolm poega, kaks tütart. Perekonnapea hoiab raudses haardes, nö kombekohaselt, kogu pere igapäevast elu. Perepead võiks nimetada lausa türanniks, kellele pole füüsiline vägivald võõras, rääkimata vaimsest vägivallast, kuid see näikse olevat igati aktsepteeritud ja jumala heaks teenimiseks vajalik. Tema perekond elab tavaelu: naissugu on kodune ja toimetab nelja seina vahel, meessugu käib koolis või tööl ja igapäevaelu kulgeb issandale meelepärases rütmis oma murede ja rõõmudega. Pereisa elustiil on muidugi mõista ühiskondlikult aktsepteeritud normide piires kahepalgeline, kus koduses elus ollakse sügavalt kombekas ning seda nõutakse pisiasjadeni ka oma pereliikmetelt, kuid koduväliselt kuuluvad elustiili juurde armukesed, vein ja tolerantsed, samasugust elustiili viljelevad mehed. Ja nii see elu veereb, kuid päris saladuseks see kahepalgelisus siiski ei jää.
Kommentaarid
Postita kommentaar