Ajalooliste filmide lembile üks raamat otse 19. saj. lõpust. George Grossmithi “Mõttetu mehe päevaraamat” kirjeldab üksikasjalikult tolle aja inimesi, moode ja olustikku, nii et hakkabki pilt silme ees jooksma. Vastavalt huumoriklassika reeglitele teeb ta seda pühalikult tõsiselt, aga lugedes muutub tekst tobenaljakaks.
Keskklassi ametniku Charles Pooteri päevik hakkas Inglismaal ilmuma juba 1888. aastal ja tema loendamatud kordustrükid näitavad kahtlemata autori andekust. Tegelased on veel härra Pooteri abikaasa Carrie, poeg Lupin, sõbrad, töökaaslased ja teenijad. Raamat lõpeb peale ohtrat närvikulu õnnelikult: hea töö eest kingitakse perekonnale maja ja poeg abiellub rahaka naisega.
“Õhtuks kutsus Carrie meile külla vana hea Cummingsi ja tema abikaasa, samuti Gowingu. Istusime kõik kamina ees ning jõime Lupini terviseks Jackson Freres`d, mille Sarah oli poodniku juurest toonud. Lamasin tunde ärkvel ja mõtlesin tulevikust. Minu poiss minuga ühes kontoris – saame koos hobuomnibussi oodata, koos töölt tulla, ja kes teab, võib-olla tekib temas aja jooksul suurem huvi meie väikese kodumaja vastu. Ehk aitab ta mul mõne naela siin-seal seina lüüa või oma kallil emal pilte seina riputada. Suvel abistab ta meid siis aias lillede eest hoolitsemisel ning aitab värvida postamente ja lillepotte. (Muuseas, ma pean emailvärvi juurde ostma.) Sellest kõigest mõtlesin ma üha uuesti ja uuesti, ja veel tuhandele teisele toredale asjale. Kuulsin, kuidas kell neli lööb, ning varsti pärast seda uinusin ja nägin unes kolme õnnelikku inimest – Lupinit, kulla Carriet ja ennast.”
Hakka või ise ka päevikut pidama, mõtle: 100 aasta pärast täitsa põnev lugemine!
Kommentaarid
Postita kommentaar