Selle suve parim lugemine: Toomas Kall “Paunvere lõpp”. Klassikute ümberkirjutamise meistrina on seni hiilanud Urmas Lennuk. Nüüd on efektse lühivormi loonud Toomas Kall: kuidas klassikud kirjutaksid “Kevadet”. Mitmekülgne nauding: Luts ise, Jaan Kross nagu Luts, Lennart Meri nagu Luts, Viivi Luik nagu Luts ja seda 26 erineval moel. Arvo Valtonlikud aforismid, Mats Traadilikud elulood, Jüri Tuulikulik kuuldemäng, Ilmar Trullilikud luuletused, Tõnu Õnnepalulik päevik jne.
Siin näiteks Hando Runnellik stiilinäide: “Pihilkäik.
Mis vaevab sinu südant,
mis koormab sinu kopsu,
mis põrmustab su põrna,
mis nõtkutab su põlvi,
mis lõdvestab su lõuga,
mis ladvestab su rasva,
mis närvutab su närve,
mis riivab sinu silma,
mis peseb sinu aju,
mis vaevab sinu südant -
kõik räägi ära arstile,
jah, oma perearstile.”
Ja Jaan Kruusvall: “Nad hilinesid, isa ja poeg. Või kes õieti? Sügis ikkagi. Nüüd kummardab see pikkade juustega poiss ja küsib. Mida lugenud? Ei ole ma veel midagi lugenud. Alles tulin kooli. Hiljem köitis mind üks tüdruk. Ootasin teda vahel teeristis. Teinekord tema mind. Siis sai seegi otsa.” Ja nii edasi.
Toomas Kall on neid pärle kirja pannud juba 1975. aastast ja nüüd ühiste kaante vahele torganud. Ja nagu kirjanik ise järelsõnas lootis, tekkiski peale rohket itsitamist ja justniitamist isu parodeeritavate autorite endi teoseid jälle kätte võtta ja nende eripärastesse annetesse süveneda.
Kommentaarid
Postita kommentaar