Jaak Urmeti “Andres, Pearu, Vargamäe” koondab ühiste kaante vahele “Tõe ja õiguse” ilmumise aegsed ajaleheartiklid ja katkendeid nõukogudeaegseist kirjandusteaduslikest uurimustest pluss väljavõtted kirikuraamatutest ja fotosid.
“Romaani pealkirja leidmisel on kirjanik püüdnud ära kasutada isa elujuhtumeid, kes on ikka kõnelnud õigusest ja selle vajadusest elus. Ühes selle õigusemõistega on aga kirjanikus tekkinud ka küsimus, kas kõik see, mis isa õigeks peab, on ka tõde. Nii arvatavasti saigi romaanile pealkirjaks “Tõde ja õigus”.
Juba teose algus on tõsielulise ja ajaloolise vastavusega, mis kujutab kirjaniku isa Peeter Hanseni (Andrese) kolimist uude elukohta. Kirjaniku isa oli tol ajal 30a mees ja oli just abiellunud noore, 19a neiuga. Kaasavaraks oli ta saanud märahobuse. Vargamäe talu on kirjaniku isatalu – Tammsaare-Põhja. Peeter Hansen on olnud väga tõsine mees ja tööinimene. Naine olnud tal hellaloomuline ja ilusa häälega (sellep. Oli ta ka Pearugi arvates ilusa jealega ja veart eit). Oru talu on Tammsaare-Lõuna talu ja Pearu tõeliseks nimeks on Jakob Sikenberg, kes oli Tammsaare-Lõuna talu omanikuks. See oli mees, kes ei tahtnud tööd teha, vaid läks ikka juba reedel kõrtsi. Ta oli rikas mees ja “knihvidega “ mees. Ta püüdis naistele läheneda. Purjus olles ta suudluste eest maksis ikka perenaistele 5 rubla ja tüdrukutele 3 rubla.”
“Albu valla vanemad inimesed kinnitavad üksmeelselt, et ega Tammsaare taluperemehed asjatult kembelnud: nende talukrundid olid nii üksteise vahele kiilutud, et kõige rahulikumgi mees oleks pidanud seal tülitsema hakkama. Paljud tülid ja kohtuprotsessid oleksid ära jäänud, kui Tammsaare väljamägi ühes juurdekuuluva heina- ja karjamaaga oleks olnud kas pikuti või põiki poolitatud kaheks talukrundiks. Kuigi maamõõtja tahtis esialgu nii toimida, astus sellele kavatsusele vastu Jakob Sikenberg oma isaga, nõudes endale parema põllu-, heina- ja karjamaa. Sikenbergid maksid maamõõtjale head jootraha ja tegid kõrtsis suupärased liigud.”
„Loomulikult Tammsaare suurteos on tekitanud kirjaniku koduvallas rohkem elevust kui kusagil mujal. Igamees loeb õhinal selle lehekülgi, lootuses leida sarnanevaid jooni enesega või siis valla põliste pärisperemeestega. Kuid kirjanik ise kohapeal inimesena on jäänud üsna tundmatuks. Kodutalus veetis ta ju ainult oma lapsepõlve, ja eriti pärast abiellumist on ainult harva teda nähtud venna talus. Mõni aasta tagasi, kui oli valmimas suurteose viimane osa, nähti teda viimati kodutalus. Luusis mööda jõe äärt, tutvus heinaküüniga, kus ta laseb Andesele tulla eluõhtu. Rohkem teatakse-tuntakse Tammsaart küll Koitjärvel, kus ta vanem vend Jüri on linna metsavaht. Koitjärve tervislikule kliimale võlgneb kirjanik ka tänu kopsuhaigusest vabanemise eest. Nendel raskeil aegadel nähti teda ikka poolalasti või koguni päris alasti Koitjärve metsades liikumas – ta võttis kopsuhaigele nii vajalikke õhuvanne. Ka romaani kaudu nii ülituttavaks saanud nimetus – Vargamäe – on pärit Koitjärvelt. Seal lähedal asuvad sellenimelised väikesed mäed ja samanimeline talu Piibe maantee ääres, Koitjärve ja Aegviidu vahel. Vargamäe metsakoopais on vanasti end varjanud teeröövlid ja vargad.”
Nüüd, kui vastne film on Tammsaare jälle laineharjale tõstnud, on see raamat kena lisandus eestlase rahvusliku iseloomu ja inimtüüpide üle mõtisklemisele. Ja äkki läheks isegi sinna Albu ja Koitjärve kanti jalutama. Kirjanduslikud rännakud alglätete juurde on lugejatel alati moes olnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar