Perfektne sissevaade 18.-19. sajandi vahetuse vaimulikupere ellu. Kirjanik Jane Austeni isa oli väikeses koguduses kirikuõpetaja. Et raha juurde saada, peeti enda majas õpetusel poisse, kasvatati loomi, linde, aedvilja ja oodati, et mõni rikkam sugulane midagi pärandaks. Pärandati raha, mis siis investeeriti ja intressid võimaldasid äraelamist, vaimulikukohti, tiitleid ja mõisu. Kaks Jane Austeni venda teenisid mereväes, tegid karjääri, mis võimaldas kenasti elada, üks päris mõisad, üks isa kirikla. Seetõttu tuli aga isal-emal ja kahel vallalisel tütrel endale linnas maja üürida ja see tähendas nende elukvaliteedi langemist. Naised tööl ei käinud, nende elu möödus näputööd tehes ja kuude viisi mööda rikkamaid sugulasi külakorda reisides.
Sarnane praktika kehtis ka toonases Eestis: mõisnike vallalised või lesestunud naissugulased kutsusid end jõukamatele sugulastele külla ja ootasid pärandust. Vaata: Camilla von Stackelberg “Tuulde lennanud lehed: mälestusi vanast Baltikumist”.
Kui vedas, mindi mehele. Jane Austen aga lihtsalt haljale oksale jõudmiseks abielluda ei tahtnud ning hingesugulast ta elu jooksul ei kohanudki. Küll aga armastas nende pere romaane lugeda, ise näidendeid välja mõelda ja etendada ning kohatud karakterid ja olukorrad kristalliseerusid lõpuks tänapäevalgi armastatud romaanideks “Mõistus ja tunded”, “Uhkus ja eelaarvamus”, “Mansfield Park” jpt.
Raamatu autor Lucy Worsley on meile tuttav kui saatejuht telesarjadest “Tsaaride impeerium (Romanovid)”, “Sufražetid”, “Kodu ajalugu”.
Kommentaarid
Postita kommentaar