Tõlkeraamatutest osutus suurimaks
lugemiselamuseks Fredrik Backmani „Vanaema saatis mind ütlema, et ta
palub vabandust“. Paaril
korral on äramärkimist leidnud Henning Mankelli „Itaalia
kingad“, Lars Kepleri
„Laatsarus“, Ruth Hogani “Kaotatud asjade hoidja”
ja Sofia
Lundbergi “Punane aadressiraamat”.
VÄLISKIRJANDUS
Seda raamatut lõpetades, oli tahtmine kohe otsast peale uuesti lugema hakata. Ka mina olen vanaema oma jõulude teisel pühal sündinud tütretütrele ja vahel sõidame ka koos minu Renault`s, aga nii vinge vanaema tasemeni ma kahjuks ei küündi. Ja see väike, peaaegu kaheksa- aastane Elsa, keda peetakse isemoodi lapseks, oma rikkaliku Vikipediast ammutatud teadmiste pagasiga, võlub üdini oma südikuse, terasuse, julgusega ja siiraste väljaütlemistega, mis täiskasvanud lugeja mitte ainult muigama vaid lausa südamest naerma ajavad. Samas on see lugu valusatest kaotustest, pettumustest, eneseohverdustest aga ka sõprusest, tänulikkusest ja ühtekuuluvusest. See, mismoodi seal sündmused arenevad ja lõpuks kokku jooksevad, on väga meisterlikult kirja pandud ja ei sarnane mitte ühegi teise raamatuga, mida olen lugenud.
Hetkel on minu vaieldamatuks lemmikuks Rootsi kirjaniku Fredrik Backmani raamat „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“. Asusin raamatut lugema teatud kõhklusega. Nimelt ei saanud ma aru, kas tegu on lastele, noortele või täiskasvanud lugejatele mõeldud raamatuga. Nüüdseks, kui raamat loetud, oskan öelda, et see sobib kõigile, kellel on südant mõista, olemas huumorisoon ja võime mõelda end tagasi lapsepõlve. Raamat on eluline, eriline ja ülilahe lugemine.
Hetkel on minu vaieldamatuks lemmikuks Rootsi kirjaniku Fredrik Backmani raamat „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“. Asusin raamatut lugema teatud kõhklusega. Nimelt ei saanud ma aru, kas tegu on lastele, noortele või täiskasvanud lugejatele mõeldud raamatuga. Nüüdseks, kui raamat loetud, oskan öelda, et see sobib kõigile, kellel on südant mõista, olemas huumorisoon ja võime mõelda end tagasi lapsepõlve. Raamat on eluline, eriline ja ülilahe lugemine.
Henning Mankell „Itaalia kingad“
Nii nagu raamatu tagakaanel kirjas ”Kui loete sel sügisel ainult ühe raamatu, siis olgu selleks „Itaalia kingad”. Loetu kestab kaua, nagu hea käsitöö. Ja nii ongi. Hea raamat, inimesest, surmast, rõõmust ja pettumustest ja elutahtest. Elatud ja elamata elu, ilus ja hingeline, kuid kurb lugu ühe vana mehe eneseotsinguist ja leidmisest.
Saatuse tahtel saabub vana mehe ellu tema raskelt haige noorpõlvearmastus, kes toob endaga kaasa teadmise tütre olemasolust. Kohtumine tütrega ei lähe algul kõige lihtsamalt. Aga rahu tuleb vanasse hinge, teadmine, et tal on keegi, on väga mõnus tunne.
Ootan huviga raamatu järge „Rootsi kummikud”.
Vana mees elab aastaid Rootsi saarestikus, üksikul saarel, seltsilisteks koer ja kass. Ainsaks ühenduseks muu maailmaga on paar korda nädalas saarele ilmuv postiljon. Ühel päeval seisab mees silmitsi möödunuga. Üle jää on tema juurde jõudnud kunagine pruut, nüüdseks vana ja haige naine Harriet. Naine soovib, et mees täidaks minevikus antud lubaduse, viiks ta kaugel metsade keskel asuva idüllilise järve äärde. Siit saavad alguse sündmused, mis muudavad mehe elu. Nüüd tuleb proovida end lepitada minevikuga ja leida julgus olevikule näkku vaadata, sellega hakkama saada.
Seda raamatut lugedes meenus mulle Mathura „Jääminek“. Elamine looduse meelevallas, üksindus, mälestused, vananemine.
Mankelli raamatut lugedes mõtlesin mitmel korral, et millest selline veider pealkiri „Itaalia kingad“. Lugemise edenedes sain vastuse ja loodan lahendada järgmise pealkirja mõistatuse „Rootsi kummikuid“ lugedes.
Nora Ikstena „Emapiim”
Väga haarav raamat. Kirjeldatud lugu on emaarmatuse olulisusest ning ka Läti ühest ajastust – Nõukogude Liidust. Südamlik lugu tütrest, kelle eest ema ei ole väga palju hoolitsenud, kuid kes hakkab sellegipoolest oma ema eest hoolt kandma. Ema elujanu on kustunud ning teda kammitseb väga NSV Liidu aegne elukorraldus ja tema kodumaa kultuuri alla surumine.
Kjell Westö „Väävelkollane taevas“
Psühholoogiline romaan armastussuhetest. Ühe poisi lugu ja sõprus, mis kestab aastaid, jõukate inimeste laste, õe ja vennaga. Sõprus, armastus, tülid ja leppimised, käsitledes seda märksa sügavamalt kui traditsioonilistes armastusromaanides. Suureks kasvamine, maailmavaated ja arusaamised elust ja ümbritsevast 1960-ndadest tänaseni. Päritolu mõjutused eluks ja oluks. Peategelane armub sõber Alexi õesse Stellasse. Nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub. Lahti rullub suguvõsa klantspildina näiv elu ja tegelikkus.
Psühholoogiline romaan armastussuhetest. Ühe poisi lugu ja sõprus, mis kestab aastaid, jõukate inimeste laste, õe ja vennaga. Sõprus, armastus, tülid ja leppimised, käsitledes seda märksa sügavamalt kui traditsioonilistes armastusromaanides. Suureks kasvamine, maailmavaated ja arusaamised elust ja ümbritsevast 1960-ndadest tänaseni. Päritolu mõjutused eluks ja oluks. Peategelane armub sõber Alexi õesse Stellasse. Nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub. Lahti rullub suguvõsa klantspildina näiv elu ja tegelikkus.
Anne Birkefeldt Ragde „Elunautijad“
See raamat on järg raamatutele „Berliini paplid”, ”Erakvähid”, „Rohelised aasad” ja „Andestada saab alati”. Lugu vanast rootsi perekonnast läbi mitme põlve. Suhetest, armastusest, tunnetest, surmast. Surm lahutab ja ka seob inimesti taas kokku. Surm paljastab ka kauahoitud saladused. Raamat jutustab vennast, kes peab matusebürood kuni ta elu ootamatult katkeb. Tema elutööd on juba enne tulnud jätkama vennatütar Torunn, kes on üle võtnud ka perekonnale kuuluva talupidamise.
Celeste NG „Sädemest tõuseb leek“
Tegevus toimub Clevelandi eeslinnas Shaker Heightsis, kus elab Elena Richardson oma perega ning kunstnikust üksikema Mia üürib temalt maja. Mind pani see raamat mõtlema, kuidas inimesed võivad olla üksteisest erinevad, nende elud ja soovid on erinevad ning ei ole nii, et üht moodi on õige ja teisti vale. Pean tunnistama, et raamatu algus oli veidi sündmustevaene, kuid soovitan siiski lugemist jätkata, sest raamat on hea! Kes soovib raamatut lugeda originaalkeeles, siis teadmiseks, et Lääne-Virumaa Keskraamatukogus on see olemas ka ingliskeelsena ("Little fires everywhere").
O`Farrell, Maggie „Esme Lennoxi kadumine"
Kahest erinevast ajastust pärit šoti naiste lugu, kes teineteise olemasolust siiani midagi teadnud pole. Esme on juba teismelisena vaimuhaiglasse peidetud ja sinna teatud põhjusel ka kuuekümneks aastaks „unustatud". See on lugu tüdrukust, kelle ainus süü oli see, et ta polnud omas ajas piisavalt tüdrukulik, julges erineda ja tema unistustesse ei kuulunud võimalikult ruttu ja kasulikult mehele minna, nagu tollal kombeks oli. Nüüd ootab vaimuhaiglat sulgemine ja Esmel on võimalus tutvust teha oma lapselapsega ning seniilse õega, kellel on aga omajagu põhjust seda kohtumist karta.
Viga
Ühes Inglise kloostris pühitseti noor mees mungaks. Tema esimesi ülesandeid oli koos teiste munkadega ümber kirjutada vanu kirikukoodekseid, psalme ja seadusi. Nädala usinasti töötanud, märkas ta, et kõik kirjutavad tekste ümber eelmisest koopiast, mitte originaali järgi.
Imestunult pöördus noor munk kloostri eestseisja poole: „Püha isa, miks me ümberkirjutusi originaali järgi ei tee? Kui keegi esimeses ümberkirjutuses kogemata vea on teinud, siis see ju jääb korduma, sest keegi ei võrdle järgmist ümberkirjutust originaaliga!“
„Mu poeg,“ vastas eestseisja, „üldiselt oleme nii talitanud aastasadu. Kuid põhimõtteliselt sinu arutluses midagi on.“
Öelnud seda, laskus ta keldrisse, kus hoiti suurtes kirstudes pühade tekstide originaale, ja jäi tükiks ajaks kadunuks. Kui eestseisja kadumisest oli möödunud ööpäev, laskus murelik noor munk keldrisse püa isa otsima. Talle avanes järgmine vaatepilt: kloostriülem istus hiigelsuure vasikanahka köidetud avatud raamatu taga ja tagus peaga vastu keldrimüüri, ise midagi ebaselget pomisedes. Kloostriülema määrdunud ja kriimulisel näol voolas veri, tema juuksed olid sassis ja silmis oli hullumeelne pilk.
„Mis juhtus, püha isa?“ hüüdis vapustatud noormees.
„“Celebrate,“ oigas vanamees, „celebrate“ on õige sõna, aga mitte „celibate“.“
See raamat on järg raamatutele „Berliini paplid”, ”Erakvähid”, „Rohelised aasad” ja „Andestada saab alati”. Lugu vanast rootsi perekonnast läbi mitme põlve. Suhetest, armastusest, tunnetest, surmast. Surm lahutab ja ka seob inimesti taas kokku. Surm paljastab ka kauahoitud saladused. Raamat jutustab vennast, kes peab matusebürood kuni ta elu ootamatult katkeb. Tema elutööd on juba enne tulnud jätkama vennatütar Torunn, kes on üle võtnud ka perekonnale kuuluva talupidamise.
Rosa Liksom „Koloneliproua“
See on raamatu nimitegelase jutustus, sisemonoloogina antud tagasivaade möödunud elule. Ühe ööga läbitud elu, lapsepõlvest vanaduseni. Raamatu lugemise tegi minu jaoks huvitavaks murdekeel, mis pani lugema aeglasemalt, aitas süveneda, märgata detaile. Tekkis tunne, et ma näen seda vana naist päriselt istumas, oma elust rääkimas.
See on raamatu nimitegelase jutustus, sisemonoloogina antud tagasivaade möödunud elule. Ühe ööga läbitud elu, lapsepõlvest vanaduseni. Raamatu lugemise tegi minu jaoks huvitavaks murdekeel, mis pani lugema aeglasemalt, aitas süveneda, märgata detaile. Tekkis tunne, et ma näen seda vana naist päriselt istumas, oma elust rääkimas.
Peategelase elu on otseselt seotud ajaloosündmustega, eluga Soomes keerulistel aegadel. Raamatut tutvustav lõik tagakaanelt : „See on lugu Soomest, kus valmistutakse sõjaks, elatakse Nõukogude Liidu ja natsi-Saksamaa vahel ning ollakse kõvasti kaldu viimase poole, kuni sõjaline liit laguneb“. Kuna tegu on ilukirjandusega, ei pruugi läbi ajaloo kulgevad sündmused olla päris faktitäpsed, aga minu jaoks oli see huvitav, soomlaste natsimeelsus üllatav. Raamat tekitas minus huvi lähinaabri ajalooga enam tutvust teha. Kui ajalugu kõrvale jätta on see ühe naise kasvamise lugu, võime kohaneda äärmuslike oludega, ellu jääda, jalule tõusta, edasi minna.
Kolonel on olnud osa naise elust juba lapsepõlvest, sest mees ja naise isa on vanad tuttavad. Suhted karismmatilise Koloneliga teevad naise esialgu õnnelikuks, tunduvad lausa paradiisina. See on mõneti mõistetamatu suhe. Koloneliga abiellumise järel saab naise elust maapealne põrgu. Mees on äärmuslikult vägivaldne, naudib vaimset ja füüsilist üleolekut. Võimatu on leida tema tegudes inimlikkust. Naisel õnnestub sellest suhtest siiski eluga välja tulla, leida oma elule uus tähendus.
Kokkuvõtteks võib öelda, et see on vapustav raamat ühest elust, armastusest ja valust, põrgulikust abielust, sõjakoledustest, inimeste hakkamasaamisest ja kohanemisvõimest, sekka kaunid Lapimaa loodusmaastikud.
Raamatu autor on pälvinud Finlandia kirjandusauhinna teose „Kupee nr 6“ eest.
Celeste NG „Sädemest tõuseb leek“
Tegevus toimub Clevelandi eeslinnas Shaker Heightsis, kus elab Elena Richardson oma perega ning kunstnikust üksikema Mia üürib temalt maja. Mind pani see raamat mõtlema, kuidas inimesed võivad olla üksteisest erinevad, nende elud ja soovid on erinevad ning ei ole nii, et üht moodi on õige ja teisti vale. Pean tunnistama, et raamatu algus oli veidi sündmustevaene, kuid soovitan siiski lugemist jätkata, sest raamat on hea! Kes soovib raamatut lugeda originaalkeeles, siis teadmiseks, et Lääne-Virumaa Keskraamatukogus on see olemas ka ingliskeelsena ("Little fires everywhere").
Markoosie Patsaug [Patsauq] "Küti
harpuun"
"Küti harpuun" on esimene algupärane inuiti kirjandusteos. See ilmus esmalt 1969. aastal Kanada inuktitutikeelses ajakirjas "Inuttituut". Ingliskeelne versioon ilmus Kanadas 1970.aastal.
Markoosie Patsauq sündis 1941 (1942?). aastal Kujjuaqi külas Kanada Quebeci osariigi põhjaaladel. Hiljem oli perekond sunnitud ümberasustamisprogrammi raames ümber kolima kaugemale Arktikasse.
Raamat põhineb inuiti legendil ja jutustab Arktika põlisrahvaste elust, maailmast ja uskumustest enne valgete inimeste tulekut.
Peale kaaslaste hukkumist rändab noorukist peategelane Kamik üksinda päevi ja öid üle lume ja jääväljade, võideldes nälja, ründavate mõrvarlike jääkarude, Arktika looduse ja iseenda mõtetega loobuda ja alla anda.
Kirjeldatakse jääkarujahti ja selle reegleid, isa hukkumist pealtnäinud nooruki tundeid. Edasist ellujäämist jääväljadel, kui ümbritseb pakane, nälg ja üksindus. Kui toitu ja jahiloomi pole, kõlbavad süüa ja hoiavad hinge sees Kamiki ainus vara: hülgenahast tehtud nöör ja kott.
Markoosie Patsauq sündis 1941 (1942?). aastal Kujjuaqi külas Kanada Quebeci osariigi põhjaaladel. Hiljem oli perekond sunnitud ümberasustamisprogrammi raames ümber kolima kaugemale Arktikasse.
Raamat põhineb inuiti legendil ja jutustab Arktika põlisrahvaste elust, maailmast ja uskumustest enne valgete inimeste tulekut.
Peale kaaslaste hukkumist rändab noorukist peategelane Kamik üksinda päevi ja öid üle lume ja jääväljade, võideldes nälja, ründavate mõrvarlike jääkarude, Arktika looduse ja iseenda mõtetega loobuda ja alla anda.
Kirjeldatakse jääkarujahti ja selle reegleid, isa hukkumist pealtnäinud nooruki tundeid. Edasist ellujäämist jääväljadel, kui ümbritseb pakane, nälg ja üksindus. Kui toitu ja jahiloomi pole, kõlbavad süüa ja hoiavad hinge sees Kamiki ainus vara: hülgenahast tehtud nöör ja kott.
Autor on tahtnud näidata peategelase rändu tema suureks saamise teekonnana, kus Kamik ei ole ainult kangelane, kes kõigi ohtudega püüab hakkama saada, vaid oma kohta elus ja maailmas leida püüdev nooruk.
Kahjuks peab ta selle kõige käigus nägema pealt isa surma ja olema abituks tunnistajaks oma ema ja oma armastatud ja talle naiseks lubatud neiu hukkumisele. Loodusjõud on halastamatud ja elu selles maailmas on karm.
Saame ettekujutuse inuittide maailmast ja elust ning inimese ellujäämisest jäises Arktikas.
Üksteisest hoolime ja teiste aitamine, tugev kogukonnatunne ja ühtehoidmine on läbivaks sõnumiks.
Loo lõpus peategelase otsus elust lahkuda tundub küll kurb, samas võiks seda võtta nii, et Kamiki otsus ja tegu pole nõrkus, vaid märk tema sisemisest jõust - see on otsus mitte alluda asjaoludele vaid julgus langetada sõltumatu valik.
Inuittidel on kindel veendumus, et teispoolsuses ootab neid ees vääramatu rahu ja nii pole peategelase valikuks mitte iha surra vaid hoopis igatsus leida igavene rahu ja seal ees ootavad armastatud inimesed.
"Kamik vaatas oma harpuuni. Aeg oli käes. Oli aeg leida rahu ja leida oma perekond ja inimesed, keda ta armastas".
Üksteisest hoolime ja teiste aitamine, tugev kogukonnatunne ja ühtehoidmine on läbivaks sõnumiks.
Loo lõpus peategelase otsus elust lahkuda tundub küll kurb, samas võiks seda võtta nii, et Kamiki otsus ja tegu pole nõrkus, vaid märk tema sisemisest jõust - see on otsus mitte alluda asjaoludele vaid julgus langetada sõltumatu valik.
Inuittidel on kindel veendumus, et teispoolsuses ootab neid ees vääramatu rahu ja nii pole peategelase valikuks mitte iha surra vaid hoopis igatsus leida igavene rahu ja seal ees ootavad armastatud inimesed.
"Kamik vaatas oma harpuuni. Aeg oli käes. Oli aeg leida rahu ja leida oma perekond ja inimesed, keda ta armastas".
Kahest erinevast ajastust pärit šoti naiste lugu, kes teineteise olemasolust siiani midagi teadnud pole. Esme on juba teismelisena vaimuhaiglasse peidetud ja sinna teatud põhjusel ka kuuekümneks aastaks „unustatud". See on lugu tüdrukust, kelle ainus süü oli see, et ta polnud omas ajas piisavalt tüdrukulik, julges erineda ja tema unistustesse ei kuulunud võimalikult ruttu ja kasulikult mehele minna, nagu tollal kombeks oli. Nüüd ootab vaimuhaiglat sulgemine ja Esmel on võimalus tutvust teha oma lapselapsega ning seniilse õega, kellel on aga omajagu põhjust seda kohtumist karta.
Liane Moriarty „Suured väikesed valed“
Imetlen autorite kirjutamisoskust, kes suudavad oma lugeja kaasa haarata esimesest peatükist alates ning hoida teda tugevas haardes kuni viimase peatüki lõpuni. Mina ei suutnud seda raamatut käest panna, sest kogu aeg oli nii põnev! Õhtuti voodis lugedes vaatasin aeg-ajalt kella, et peaks juba ammu magama, aga ma PEAN veel paar peatükki läbi lugema, et teada saada, mis edasi juhtub.
Tuomas Kyrö „Kõike head, toriseja!“, 2017
Humoristlik romaan torisevast soome vanamehest, kelle jaoks muru oli varem rohelisem ja taevas sinisem. Pole nähtust, mille üle ei võiks nuriseda! Peategelane on kirjutatud nõnda, et igaüks meist võib temas kedagi ära tunda olemata soomlane. Tõsised asjad on kirjutatud koomilises võtmes ning toovad silme ette filmilikke kujutluspilte. Vaatamata sellele, et midagi erilist tegelikult ei toimu. Kogu elu ise hakkama saanuna on vana mehe suurim hirm jääda teistele kaela peale. On asju, mida ei saa võõraste kätte usaldada. Nii võtab ta käsile korraliku puusärgi ehitamise ja sulepeaga kirjutatud testamendi kirjutamise ja mõistagi väärilise järelhüüde koostamise.
Humoristlik romaan torisevast soome vanamehest, kelle jaoks muru oli varem rohelisem ja taevas sinisem. Pole nähtust, mille üle ei võiks nuriseda! Peategelane on kirjutatud nõnda, et igaüks meist võib temas kedagi ära tunda olemata soomlane. Tõsised asjad on kirjutatud koomilises võtmes ning toovad silme ette filmilikke kujutluspilte. Vaatamata sellele, et midagi erilist tegelikult ei toimu. Kogu elu ise hakkama saanuna on vana mehe suurim hirm jääda teistele kaela peale. On asju, mida ei saa võõraste kätte usaldada. Nii võtab ta käsile korraliku puusärgi ehitamise ja sulepeaga kirjutatud testamendi kirjutamise ja mõistagi väärilise järelhüüde koostamise.
„Kuldsed ajatud lood“, 2017
Raamatusse on koondatud eri rahvuste ja usundite mõistulood inimloomusest. Arvates, et tegemist on igava õpetlik- moraalitseva teosega, otsustasin raamatut ainult sirvida. Aga tegelikult lugesin läbi kõik lood ja nii mõnigi neist, mis algul tundus lihtne ja üsna etteaimatava moraaliga, suutis mind ootamatu lahendusega üllatada. Naerugi sain lagistada. Ilus raamat nii sisult kui vormilt!
Viga
Ühes Inglise kloostris pühitseti noor mees mungaks. Tema esimesi ülesandeid oli koos teiste munkadega ümber kirjutada vanu kirikukoodekseid, psalme ja seadusi. Nädala usinasti töötanud, märkas ta, et kõik kirjutavad tekste ümber eelmisest koopiast, mitte originaali järgi.
Imestunult pöördus noor munk kloostri eestseisja poole: „Püha isa, miks me ümberkirjutusi originaali järgi ei tee? Kui keegi esimeses ümberkirjutuses kogemata vea on teinud, siis see ju jääb korduma, sest keegi ei võrdle järgmist ümberkirjutust originaaliga!“
„Mu poeg,“ vastas eestseisja, „üldiselt oleme nii talitanud aastasadu. Kuid põhimõtteliselt sinu arutluses midagi on.“
Öelnud seda, laskus ta keldrisse, kus hoiti suurtes kirstudes pühade tekstide originaale, ja jäi tükiks ajaks kadunuks. Kui eestseisja kadumisest oli möödunud ööpäev, laskus murelik noor munk keldrisse püa isa otsima. Talle avanes järgmine vaatepilt: kloostriülem istus hiigelsuure vasikanahka köidetud avatud raamatu taga ja tagus peaga vastu keldrimüüri, ise midagi ebaselget pomisedes. Kloostriülema määrdunud ja kriimulisel näol voolas veri, tema juuksed olid sassis ja silmis oli hullumeelne pilk.
„Mis juhtus, püha isa?“ hüüdis vapustatud noormees.
„“Celebrate,“ oigas vanamees, „celebrate“ on õige sõna, aga mitte „celibate“.“
sari “Tõlkes leitud”
Kirjastuse Eesti Raamat uus sari “Tõlkes leitud” oli tore: RuthHogan “Kaotatud asjade hoidja” ja Sofia Lundberg “Punane aadressiraamat” vanadest inimestest, elu lõpu üksindusest ja järeltulijatest, Jane Fallon “Kuidas Matthew`st lahti saada” - humoristlik suhteromaan.
2018.a. raamatutest meeldejäävaimad olid uues sarjas „Tõlkes leitud" ilmunud raamatud: Ruth Hogan „Kaotatud asjade hoidja" ja Sofia Lundberg „Punane aadressiraamat".
Raamatutest „Kaotatud asjade hoidja" ja „Punane aadressiraamat" saab lugeda Aili postitusest
Käesoleval aastal on samas sarjas ilmunud Anna Jansson "Ilusalongi saatusejumalanna" ja Veronica Henry "Kuidas leida armastust raamatupoes".
Maia Sepp „Migreenimaffia”
Laheda pealkirjaga raamatu autoriks on Kanadas elav väliseestlane. Raamatus on palju äratundmist migreenikutele ja ka nende lähedastele. Samas huvitav ja kasulik lugemine on see ka kõigile teistele, kes võibolla alati ei mõista kui palju migreenid elutegevust mõjutada võivad. Peategelasel Viivel on migreenihood lapsepõlvest saadik ja ta ei mäletagi, milline elu ilma nendeta oli. Talle tundub olukord juba väljapääsmatu, ohtu satuvad nii töökoht kui ka abielu, kuid õnneks satub ta kokku inimestega, kes elavad sama asja läbi ja pakuvad üksteisele tuge. Kuna peategelane Viive on väliseestlane (ta ema põgenes Kanadasse sõja ajal), siis eestlastena leiame sealt nii mõndagi tutavlikku.
2018.a. raamatutest meeldejäävaimad olid uues sarjas „Tõlkes leitud" ilmunud raamatud: Ruth Hogan „Kaotatud asjade hoidja" ja Sofia Lundberg „Punane aadressiraamat".
Laheda pealkirjaga raamatu autoriks on Kanadas elav väliseestlane. Raamatus on palju äratundmist migreenikutele ja ka nende lähedastele. Samas huvitav ja kasulik lugemine on see ka kõigile teistele, kes võibolla alati ei mõista kui palju migreenid elutegevust mõjutada võivad. Peategelasel Viivel on migreenihood lapsepõlvest saadik ja ta ei mäletagi, milline elu ilma nendeta oli. Talle tundub olukord juba väljapääsmatu, ohtu satuvad nii töökoht kui ka abielu, kuid õnneks satub ta kokku inimestega, kes elavad sama asja läbi ja pakuvad üksteisele tuge. Kuna peategelane Viive on väliseestlane (ta ema põgenes Kanadasse sõja ajal), siis eestlastena leiame sealt nii mõndagi tutavlikku.
Kommentaarid
Postita kommentaar