Teatmekirjanduse vallast on parimaks hinnatud Toomas-Valter Huik „Katkenud lapsepõlv. Kohtumine president Konstantin Pätsiga ja teisi mälukilde 1938–1945”. Kiidusõnu jagub ka raamatusarjale „Kirjanikud omavahel".
Toomas-Valter Huik „Katkenud lapsepõlv. Kohtumine president Konstantin Pätsiga ja teisi mälukilde 1938–1945”
Toomas-Valter Huik (sündinud 1931) elas Rakveres aastatel 1932–1944. Tema kirurgist isa Valter Huik oli siinse uue linnahaigla juhataja. Poiss õppis linna 2. algkoolis Tartu tänav 4, ühe talve ka Tööstuse tänava koolis.
Hea meenutus meie kodulinna ajaloost ja siin elanud ning töötanud inimestest. Kirja pandud autori noorpõlve märkmete põhjal.
Rakvere koolipoisi mälestused Rakverest ja Rakvere kandist annab palju teadmisi kuidas neil aastail elati. Mind puudutas kõige enam peatükk, kus Toomas-Valter Huik oli sõjapaos Kloodi külas. Minu vanaema elas Kloodi külas ta jutustas mulle lapsena lugusid vanadest aegadest, rääkis ka sõjast. Näitas ahju peal olevaid auke, need tekkisid mürsukildudest. Nüüd aastaid hiljem sain teada, et need tekkisid sinna 6. augustil 1941. aastal.
Henning Beck “Eksimine on kasulik : kuidas aju puudused meid tugevamaks muudavad”
Saksa noorema põlvkonna neuroteadlane kirjutab väga huvitavalt aju toimimisest. Tihti arvame, et pingelisem ja keskendunum tegutsemine tagab edu. Sedasama suudavad hästi ka masinad. Samas toob autor välja mitmeid inimaju eeliseid tehisintellekti ees. Inimesed on pigem ebatäpsed, hajameelsed ja teevad kergesti vigu.Vigu tegemata ei muutuks me aga kunagi. Veatu aju ei oleks kohanemis- ja õppimisvõimeline. Oleksime igavad olendid, keda arvutid suudaksid peagi välja vahetada. Vigade tegemine on viinud tihti üllatavate probleemilahenduste ja uute avastusteni.
Teadusuuringutele toetudes tuleb välja mitmeid huvitavaid järeldusi. Et kiitus motiveerib küll seda, keda kiidetakse, aga ülejäänutelt võtab see pigem motivatsiooni ära. Tihti arvatakse, et konkurents viib elu edasi. Tänapäeva neuroteadlased selles enam nii kindlad ei ole. Aju-uurijad on leidnud, et edukaks teeb pigem muutus ja vaheldus. Mida igavam on inimese elu, seda kiiremini see möödub. Autor arvab, et see on meie aju poolt väga praktiline trikk.
Raamat on jaotatud teemade järgi peatükkideks, mis pakub võimalust esmalt endale põnevamaga tutvust teha.
Susan David
„Emotsionaalne paindlikkus : kuidas saada seisakust üle, võtta
omaks muutused ning olla elus ja töös edukas”
Tunnustatud psühholoog Susan David väidab, et see, kuidas me sisemistele kogemustele reageerime, suunab meie tegusid, karjääri, suhteid, õnne ja tervist – kõike, mis on meile elus tähtis. Eneses kahtlemine, häbi, kurbus, hirm või viha võivad meid väga kergesti õigelt rajalt kõrvale viia. Ikka sattume aeg-ajalt oma emotsioonide kammitsasse. Autor soovitab oma mõtteid ja tundeid eemalt vaadata, tekitada ruumi oma tunnete ja neile reageerimise vahele. Mitte nendega samastuda. Kui vaatame oma mõtteid ja tundeid eemal olevate asjadena, on neid lihtsam muuta. Esmalt tuleb aga õppida leppima sellega, mis parasjagu olemas on.
Raamatus soovitatakse teha otsuseid oma väärtustest lähtuvalt – mis on mulle tähtis? Näiteks tahtes kaalust alla võtta, lähen trenni või pikutan diivanil edasi. Tähtsaks peetakse oma muutuva olemuse tunnistamist ja lahtilaskmist lugudest, mis enam kasuks ei tule. Loobuge ebarealistlikest surnud inimese eesmärkidest, leppides sellega, et elusolemine tähendab mõnikord haiget saamist, läbikukkumist ja stressi. Aktsepteerige ennast tervenisti – oma „kulunud nina”, „räsitud kõrvu”, häid ja halbu emotsioone, kogu paketti – kaastunde, julguse ja uudishimuga.
Raamatus soovitatakse teha otsuseid oma väärtustest lähtuvalt – mis on mulle tähtis? Näiteks tahtes kaalust alla võtta, lähen trenni või pikutan diivanil edasi. Tähtsaks peetakse oma muutuva olemuse tunnistamist ja lahtilaskmist lugudest, mis enam kasuks ei tule. Loobuge ebarealistlikest surnud inimese eesmärkidest, leppides sellega, et elusolemine tähendab mõnikord haiget saamist, läbikukkumist ja stressi. Aktsepteerige ennast tervenisti – oma „kulunud nina”, „räsitud kõrvu”, häid ja halbu emotsioone, kogu paketti – kaastunde, julguse ja uudishimuga.
Raamat põhineb
teadusuuringutel ja autori isiklikel kogemustel, mis viivad välja
lapsepõlve Lõuna-Aafrikas.
Elli H. Radinger
„Huntide tarkus“
Kirjastuse Tänapäev sarjas „Looduse lood“ on ilmunud aastatel 2016- 2018 13 raamatut. Olen need kaunilt kujundatud raamatud kõik huviga läbi lugenud ja soovitan kõigile.
Selle aasta lemmik oli kindlasti Elli H. Radingeri „Huntide tarkus": kuidas nad mõtlevad, plaane peavad ja üksteise eest hoolitsevad- hämmastavaid fakte loomade koha, kes on inimestega kõige sarnasemad.
Selle aasta lemmik oli kindlasti Elli H. Radingeri „Huntide tarkus": kuidas nad mõtlevad, plaane peavad ja üksteise eest hoolitsevad- hämmastavaid fakte loomade koha, kes on inimestega kõige sarnasemad.
Elli Radinger on hunte uurinud mitukümmend aastat ja annab väga põhjaliku ning südamliku ülevaate nende intelligentsete loomade elust. Autor kirjeldab hundipere rituaale, omavahelist suhtlust ja ühiseid tegevusi. Hundid on väga koduhoidvad loomad, kes elavad perekondades ja hoolitsevad üksteise eest kogu elu. Ka kõige vanemate pereliikmete eest hoolitsetakse austusega nende elupäevade lõpuni. Inimestel on, mida huntidelt õppida.
Legendaarse teletähe Urmas Oti lahkumisest on möödunud 10 aastat, kuid tema karismaatiline isiksus pakub inimestele endiselt suurt huvi ja tekitab vastakaid arvamusi.
Urmas Oti mälestussaate tarbeks tehtud ja raamatusse koondatud intervjuude põhjal koorub välja väga mitmekihiline ja vastuoluline isiksus, keda üheselt mõista ei ole võimalik. Juba noorena oli ta hoopis teistsugune kui teised. Ühest küljest oli ta halastamatult aus, otsekohene, bravuurikas ja enesekeskne, teisest küljest aga omapärase huumorimeelega, väga enesekriitiline ja õrnahingeline. Ta oli perfektsionist ja esteet igas pisiasjas. Otti köitsid lugemine, ooper ja klassikaline muusika. Ta armastas luksust ja glamuuri ning vihkas ebaõiglust, tühisust ja korralagedust. Sõbrana oli ta hooliv ja abivalmis. Oma sihikindluse ja ränga tööga saavutas ta kõik, millest oli unistanud – au, kuulsuse ja rikkuse. Staariseisus tõstis tema enesehinnangut veelgi, kuid teda eristaski teistest see, et temas puudus täielikult eestlastele omane tagasihoidlikkus. Aja jooksul ühiskond muutus, kuid tema professionaalne käsitluslaad jäi samaks ja ammendas ennast ajapikku. Otis süvenesid pettumus, väsimus ja terviseprobleemid. Kuid vaieldamatult oli ta omas ajas tegija ja omaette nähtus Eesti telemaastikul.
Urmas Oti mälestussaate tarbeks tehtud ja raamatusse koondatud intervjuude põhjal koorub välja väga mitmekihiline ja vastuoluline isiksus, keda üheselt mõista ei ole võimalik. Juba noorena oli ta hoopis teistsugune kui teised. Ühest küljest oli ta halastamatult aus, otsekohene, bravuurikas ja enesekeskne, teisest küljest aga omapärase huumorimeelega, väga enesekriitiline ja õrnahingeline. Ta oli perfektsionist ja esteet igas pisiasjas. Otti köitsid lugemine, ooper ja klassikaline muusika. Ta armastas luksust ja glamuuri ning vihkas ebaõiglust, tühisust ja korralagedust. Sõbrana oli ta hooliv ja abivalmis. Oma sihikindluse ja ränga tööga saavutas ta kõik, millest oli unistanud – au, kuulsuse ja rikkuse. Staariseisus tõstis tema enesehinnangut veelgi, kuid teda eristaski teistest see, et temas puudus täielikult eestlastele omane tagasihoidlikkus. Aja jooksul ühiskond muutus, kuid tema professionaalne käsitluslaad jäi samaks ja ammendas ennast ajapikku. Otis süvenesid pettumus, väsimus ja terviseprobleemid. Kuid vaieldamatult oli ta omas ajas tegija ja omaette nähtus Eesti telemaastikul.
Raamatust tuleb välja ka kurb tõsiasi, et sul on palju „sõpru” kui oled terve ja edukas. Lootusetult haigena jäävad alles vaid need, kes sinust päriselt hoolivad. Midagi õpetlikku on sealt samuti kõrva taha panna. Nimelt ei maksa ennast teistest paremaks pidada ning liigselt materiaalsust ja kuulsust jahtida, sest see kõik on kaduv ja viimsel tunnil tähtsusetu. Elus on kindlasti hinnalisemaid väärtusi, mille üle kuni lõpuni rõõmu tunda.
Raamatu intrigeeriv pealkiri ei anna otsest vastust küsimusele, see peab jääma igaühe enda tõlgendada. Kindel on aga see, et põhjuse ja tagajärje seos on paratamatu.
Stephane Garnier „Mõelda ja tegutseda nagu kass”
Tegemist on väga vahva raamatuga, kuidas kassi järgides muuta oma igapäevaelu paremaks. Psühholoogia? Eneseabi? Enesearendus? Filosoofia? Või hoopis võimalus vaadata elu ja kaelasadavaid probleeme teise nurga alt ja vaikselt hakkab looma mõte, et vahest oleks inimestel kassidest nii mõndagi eeskujuks võtta?
Minule meeldisid need mõtted raamatust:
Kass on alati loomulik.
Kass tunneb ennast igas olukorras hästi.
Kass oskab igast asjast lõbu tunda.
Kass on vaikiv jälgija.
Kass oskab elada kiirustamata – kass on ainuke loom, kellel on vaatlev elu.
Kass julgeb küsida (alati!) - kassidel näib olevat põhimõte: selles pole midagi halba, kui küsid seda, mida tahad.
Kass on leplik ja leebe.
Kass on loomult uudishimulik.
Kass on ilus... ja ta teab seda.
Kass on empaatiline.
Kass kohaneb kiiresti kõigega.
Kass on enesekindel.
Kassid teavad väga hästi, kes neid armastab ja kes mitte, kuid nad ei vaevu selle suhtes midagi ette võtma.
Kass aktsepteerib end sellisena, nagu ta on; kass armastab ennast. Inimene on ainus elusolend, kellel on raske end liigina tunnetada. Kassil ei näi olevat mingit probleemi olla kass, ta lihtsalt on. Kassidel ei paista olevat mingeid komplekse, kahtlusi ega sisemisi konflikte ning nad ei ilmuta vähimatki märki, et nad tahaksid pigem koerad olla.
Marek Sadam „Tulbid ja bonsai” 2018
Paljud teavad Marek Sadamat kui aastaid tagasi tegutsenud huumoribändi N-Euro okkalise soenguga solisti. Kuid mees on teinud kardinaalse muutuse nii välimuse kui ka muusikastiili osas. „Tulbid ja bonsai” on esimene tema poolt välja antud raamat, mis sisaldab paralleelselt tema kirjutatud laulusõnu ja nendega seotud hingelisi tundeid ja mõtisklusi. Seda raamatut ei saa ahmides lugeda kuna iga loetud tekst tekitab iseendaski hulgaliselt emotsioone ja paneb mõtlema. Nauditav on lugeda tekste, mis on kirjutatud nii kaunilt väljendatud keeles. Raamatus on hulgaliselt pilte, millest paljudel on autoriga koos tema varjupaigast võetud armas koerake- Brüsseli grifoon Leenu. Laulu „Ilus elu” juurde kuuluv mõttetera: „Ilusat elu püüda pole võimalik, seda kramplikult kinni hoida oleks kahjulik nii armsatele kui ka enesele. Ta tuleb sinu juurde ise, õigel ajal, sest lihtsad asjad on targad.”
Paljud teavad Marek Sadamat kui aastaid tagasi tegutsenud huumoribändi N-Euro okkalise soenguga solisti. Kuid mees on teinud kardinaalse muutuse nii välimuse kui ka muusikastiili osas. „Tulbid ja bonsai” on esimene tema poolt välja antud raamat, mis sisaldab paralleelselt tema kirjutatud laulusõnu ja nendega seotud hingelisi tundeid ja mõtisklusi. Seda raamatut ei saa ahmides lugeda kuna iga loetud tekst tekitab iseendaski hulgaliselt emotsioone ja paneb mõtlema. Nauditav on lugeda tekste, mis on kirjutatud nii kaunilt väljendatud keeles. Raamatus on hulgaliselt pilte, millest paljudel on autoriga koos tema varjupaigast võetud armas koerake- Brüsseli grifoon Leenu. Laulu „Ilus elu” juurde kuuluv mõttetera: „Ilusat elu püüda pole võimalik, seda kramplikult kinni hoida oleks kahjulik nii armsatele kui ka enesele. Ta tuleb sinu juurde ise, õigel ajal, sest lihtsad asjad on targad.”
Ühe laulu juurde kuuluv lugu jutustas sellest, kuidas peale kirikus antud kontserti soovis vaimulik Jaan Tammsalu Mareku kutsu Leenut nö nunnutama hakata ja koer naksas teda ninast. Seepeale ütles pastor õpetlikult: ” Ärge toppige oma nina sinna kuhu pole vaja.”
Lõpetuseks autori kaunis mõte: „Meid kõiki läheb maailmas millekski vaja.”
PS: Raamatukogus on olemas ka muusikaga CD „Tulbid ja bonsai”.
Peeter Pihel "Minu kodu, maa ja meri. Eesti" 2018
Raamatu autor on tippkokk, kes on töötanud ja kogemusi omandanud mitmel pool maailmas. Üks tema kolleegidest Norras Magnus Nilsson, Fäviken Magasinet`st ütleb tema kohta: "Peeter on üks säravaimaid Eesti kokkasid, keda ma olen kohanud! Tema esimene raamat on tähendusrikas lugu Eestist - läbi heade maitsete ja kordumatute inimeste."
Raamatu autor on tippkokk, kes on töötanud ja kogemusi omandanud mitmel pool maailmas. Üks tema kolleegidest Norras Magnus Nilsson, Fäviken Magasinet`st ütleb tema kohta: "Peeter on üks säravaimaid Eesti kokkasid, keda ma olen kohanud! Tema esimene raamat on tähendusrikas lugu Eestist - läbi heade maitsete ja kordumatute inimeste."
Tõepoolest on see raamat nagu rännak läbi Eesti, tema looduse ja kommete. Autor on pannud kirja oma juhtumised ja tunded erinevatest Eesti maitsetest, eestlaste mõttelaadist ning sidemest oma maa ja loodusega. Koos fotograaf Rene Altroviga pandi kokku oma nägemus ning kogemus nii sõnas kui pildis. Raamatus on käsitlemist leidnud erinevad teemad nagu näiteks kevad, sibul, kartul, Setumaa, naised jne. Kõik see on väga soojalt ja omaselt kirja pandud. Raamatu teises pooles on koha leidnud autori toiduretseptid, mille hulgas on nii mõnigi kummalisena tunduv kooslus. Näiteks „Unustatud õun & puusäsiga kreem” või „Soe vetikamajonees”, „Põisadruvõi” ning „Kadakapuuäädikas”, mille komponendiks on söeks põlenud kadakaoksad.
Kolleegid mujalt maailmast iseloomustavad autori tööd nii: "Ta on täielikult kohal, siin ja praegu... ta esindab Eesti kööki, vaba ja iseseisvat, mis austab juuri ja kohalikku küllust. Kööki, mis on väga puhas."
Raamat on realistlik pilguheit tänapäeva koolielu argipäeva ning õpetajatööle.
Endalegi ootamatult leiab keskealine meesterahvas end olukorras, kus tuleb leida töökoht, mis leiva lauale toob. Ajalooharidus ja elukogemus ühelt poolt ning suur vajadus õpetajate järele summeerub töölepinguna suures linnakoolis.
Õhuke raamat (ainult ühe aasta õpetajakogemus kuni läbipõlemiseni ja tervisehädadeni) on objektiivne ja sõbralik kirjeldus kogetust, kuigi nii mõnigi sündmus lubaks kasutada krõbedamat olukorrakirjeldust. Ei tohi unustada, et autor on töötanud ka diplomaadina.
Raamat õpetajaameti mõistmiseks neile, kelle tuttavad või lähedased töötavad koolis ja neile, kelle tuttavad või lähedased kas õpivad või hakkavad õppima koolis.
Raamatusari „Kirjanikud omavahel"
Mingi kirjanduspreemia annaksin uuele raamatusarjale "Kirjanikud omavahel", mida võivad lugeda ka need, kes erilised raamatuhuvilised ei ole. Ise olen lugenud Eeva Pargi "Minu kuninglikud kaelkirjakud", Veiko Märka "Elu on sõna", Peeter Sauteri "Põrsa paremad päevad" ja nad meeldisid mulle täpselt sellises järjekorras. Selle sarja väljaandmine on eelmise aasta parim tegu Eesti kirjanike ja kirjanduselu tutvustamisel.
Ahto Kaasik “Pühapaikade teejuht. Eesti põlised väekohad”, 2017
Anni Rahula "Tule meie juurde: lapse saamise lugu"
Teatmeteostest Raul Vaiksoo “101 Eesti monumenti” ja Kristiina Hellströmi “Minu Hiiumaa aed” - personaalse puudutuse pärast: 1. arhitekti ja 2. aednikuna kirjeldasid asja seestpoolt, oma kogemustest, tunnetuse tasandilt, ja see oli põnev lugeda.
Kaja Kallas „MEP (Member of the
European Parliament) 4 aastat Euroopa Parlamendis“
Raamat käsitleb nelja aastat, mil Kaja Kallas esindas Eestit Euroopa Parlamendis Brüsselis ja Strasbourg’is.
Vaatamata lugejate kehvadele kommentaaridele, meeldis see raamat mulle. Ehk seepärast, et lisaks poliitiku tööelule, oli juttu ka emarollist ja pisipojast, kes kõik need aastad vapralt vastu pidas.
Mingi kirjanduspreemia annaksin uuele raamatusarjale "Kirjanikud omavahel", mida võivad lugeda ka need, kes erilised raamatuhuvilised ei ole. Ise olen lugenud Eeva Pargi "Minu kuninglikud kaelkirjakud", Veiko Märka "Elu on sõna", Peeter Sauteri "Põrsa paremad päevad" ja nad meeldisid mulle täpselt sellises järjekorras. Selle sarja väljaandmine on eelmise aasta parim tegu Eesti kirjanike ja kirjanduselu tutvustamisel.
2018. aastal oli mu lemmik sari “Kirjanikud omavahel”: nõukogude aja lapsele olid kirjanikud midagi ihaldusväärset ja ülimat, kohtumised nendega pidupäevad, ja nüüd saab piiluda nende argielusse, perekondadesse, isegi intiimsetesse hetkedesse. Lemmikud olid Maimu Berg “Meie hingede
võlad”- abielust ja armastusest Vaino Vahinguga: maal käimine, matkad jõel ja kalapüük; ning Eeva Park “Minu kuninglikud kaelkirjakud”- oma emast Minni Nurmest: kust tuleb kirjaniku inspiratsioon. Peeter Sauteri “Põrsa paremad päevad” ehmatas, et joomine on nii levinud kirjanikkonna hulgas ja et selle peale veel autoril on sorav stiil ja vaimukad tähelepanekud inimeste käitumisest ja suhetest.
Ahto Kaasik “Pühapaikade teejuht. Eesti põlised väekohad”, 2017
Minu jaoks tähendab see raamat rännakut läbi eestlaste mälu. Miks nii? Sest väepaikade asukohti pole eestlaste meeltest ja mälust suutnud kustutada ei aeg ega uus religioon, mis levis siinmail juba kaheksa sajandit tagasi. Põlvkonniti juttude kaudu edasi antud hiie- või ohvripaikade asukohad on inimestele teada olnud veel vähemalt sada aastat tagasi. Siis aga kolis eestlane linnadesse ja mäletajaid jäi vähemaks. Õnneks on neid, kes puhuvad kustuvat mälutulukest hõõgvele ja püüavad näidata meile meie oma allesjäänud pühapaiku.
Autor Ahto Kaasik, kes on Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja, on kokku pannud kauni, fotodega illustreeritud Eestimaa rännaku mööda pühi mägesid, kive ja puid, et värskendada eestlase mälu.
Kas teie esivanemate kodukülas oli mõni pühapaik? Raamat annab ehk vastuse.
Anni Rahula "Tule meie juurde: lapse saamise lugu"
Ei uskunud alguses, et see raamat kuidagi hinge poeb, aga lugema asudes haaras see lugu endaga kaasa. Väga helgelt kirjutatud raamat ja kuigi lapsesaamisprotsess on autorile endale väga raske olnud, siis lõppeb lugu ikkagi positiivselt. Nagu ikka öeldakse: „Lootus sureb viimasena!“
Pamela Maran “Eesti vanaemade lood ja salatarkused”
Raamat sajast Eesti naisest, kes kõik jutustavad oma loo. Nende, enamjaolt keeruliste elusaatustega vanaemade jutustused,
annavad tõetruu pildi meie lähiajaloost. Iga loo juurde on kirja pandud, kas siis koduse ravitsemise tarkusi või häid, äraproovitud toiduretsepte.
Pamela Marani “Eesti vanaemade lood ja salatarkused” - personaliseeritud kokaraamatute uus tase: on kaalu ja hinda ja ka mõned retseptid, aga selle personaliseerituse tõttu ikka ülimalt armas.
Joonas Sildre “Kahe heli vahel: graafiline romaan Arvo Pärdist”
Koomiksid – midagi uut minu repertuaaris -, aga Joonas Sildre “Kahe heli vahel: graafiline romaan Arvo Pärdist” Arvo Pärdi sünnist emigreerumiseni oli põnev, ega ma ei teadnudki täpselt tintinnaabuli sünnilugu, pealegi sisaldas raamat ka ohtralt Rakveret.
Koomiksid – midagi uut minu repertuaaris -, aga Joonas Sildre “Kahe heli vahel: graafiline romaan Arvo Pärdist” Arvo Pärdi sünnist emigreerumiseni oli põnev, ega ma ei teadnudki täpselt tintinnaabuli sünnilugu, pealegi sisaldas raamat ka ohtralt Rakveret.
Holger Kaints
“Mälestusi raamatutest”
Noorusmälestustest Holger Kaintsi “Mälestusi raamatutest”- ikkagi sama ala mehe mälestused, saab iga hetk just nii hüüda.
Kommentaarid
Postita kommentaar