Mullused parimad raamatud on raamatukogutöötajate poolt välja valitud. Traditsiooni järgides jagame lugemiselamusi meie lugemispäevikus. Tänavu ei saa välja tuua ülekaalukaid lemmikuid. Lugemisvara ilmub palju ja kõige soovitu lugemiseks napib aega. Tihtilugu ärgitab mõnda raamatut kätte haarama just blogist loetud kolleegi soovitus.
Eesti autorite raamatuid tutvustasime blogis läbi aasta varasemast enam. Seetõttu on möödunud aastale tagasivaatavalt nende valik veidi tagasihoidlikum.
EESTI ILUKIRJANDUS
Triinu Viilukas „Minu Viin”
Kui keegi soovib Viini külastada või sinna lausa kolida, siis leiab raamatust palju näpunäiteid. Minule oli see nostalgiline lugemine, kuna 10 aastat tagasi sai seal peaaegu aasta aega elatud. Huvitav oli lugeda autori kohanemisest uues riigis, austerlaste eripäradest ja kultuuridevahelistest erinevustest. Natuke oli kirjas ka viinlaste suhtumisest välismaalastesse, mis alati ei olnud kõige positiivsem. Mulle oli see üllatav, kuna 10 aastat tagasi ma seda ise seal ei täheldanud, tegelikult oli lausa vastupidine kogemus. Samas 10 aasta jooksul on nii mõndagi juhtunud, mis viinlaste arvamust mõjutanud võib olla.
Allpool on ära toodud veel mõned arvamused „Minu” sarja kuuluvate raamatute kohta.
Vahepeal kippusid Minu-sarja raamatud igavaks muutuma, kuid nüüd leidsin lausa kaks ladusat filoloogide kirjutatud osa: Anu Elmer-Ehin “Minu Šveits” ja Triinu Viilukas “Minu Viin”- koosnesid lühikestest soravalt sõnastatud piltidest, sai naerda ja muiata.
Katrin Pauts "Minu Muhumaa"
Suurim vapustus oli Katrin Pautsi "Minu Muhumaa", millest ma juba kirjutasin pikemalt meie Raamatukoguhoidja lugemispäevikus. Katrin Pauts inimesena on isegi huvitavam kui tema kriminullid.
Raamatust saab lugeda Maaja postitusest
„Sinised õunad“ on Katrin Kurmiste kirjutatud perekond Tapperite triloogia viimane osa, nende dramaatiline ja emotsionaalne lugu läbielamistest peale 1944. aastat. Minu arust on kahju, et see raamat (õigemini kõik 3 raamatut) pole suuremat kõlapinda leidnud, sest tegemist igati tähelepanu vääriva autobiograafilise kirjutisega, mis veelkord annab kinnitust eesti naise tugevusele ja hakkamasaamise oskusele kõige raskematel aegadel ja keerulistes olukordades.
Triloogia eelmised raamatud on „Tuulekülv“ (2011) ja „Umbtaevas“ (2015). 
Silver Anniko "Rusikad"
Uuesti võtsin lugeda Silver Anniko „Rusikad". Tundus, nagu polekski enne lugenud, ja lugesin huviga. Romaan räägib Eesti inimeste elust aastail 1920-1940. Palju tegelasi, huvitavad karakterid ja sündmustik.
"Rusikad" ilmus 1979. aastal ja oli mõeldud esimese osana triloogiast. Sellesse aega "sobimatut" raamatut algse käsikirja mahus välja ei antud. Lugejate jaoks oli tegu aga lausa kultusromaaniga. Uues väljaandes on 240 lehekülge teksti, mis varasemast raamatust välja jäi.
"Rusikad" ilmus 1979. aastal ja oli mõeldud esimese osana triloogiast. Sellesse aega "sobimatut" raamatut algse käsikirja mahus välja ei antud. Lugejate jaoks oli tegu aga lausa kultusromaaniga. Uues väljaandes on 240 lehekülge teksti, mis varasemast raamatust välja jäi.
Taavi Kangur „Sünk jää, otsatu põhi"
Möödunud aastal loetud raamatutest oli minu jaoks üks huvitavamaid Taavi Kanguri „Sünk jää, otsatu põhi". Prokurör asub uurima tapmiste seeriat, mõrvar aga jääb vaatamata pingutustele tabamatuks ja kuritegudes tundub olema midagi aina rohkem isiklikult prokuröri vastu suunatut. Mida ajas edasi seda kindlamaks saab, et sündmuste võti peitub prokuröri kunagises teenistuses Nõukogude armees.
Raamat võitis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel Postimehe eripreemia.
Jüri Grauberg „Sune“
Põnevussugemetega armastusromaan.
Noor taluperemees Jarmo leiab tee äärest ühe hirmunud tumedanahalise tüdruku. Tüdruku nimi on Sune ja ta on peidus jõhkardite eest, kes tahtsid teda vägisi lõbutüdrukuks teha.
Lihtne ja kerge lugemine, aga mitte selline imalmagus armastuslugu.
Doris Kareva „Unes nägin ma Eestimaa. Kohavaip“
Luulekogudest Doris Kareva “Unes nägin ma Eestimaad: kohavaip”- selle kirjutamisel on vist tunne, et oled ise ka üks kohanimi ja kõik vered ja pered keerlevad ümberringi.
Raamat kuulub Virumaa kirjandusauhinna tänavuste nominentide hulka.
Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed“
Ilmus küll juba 2017. aastal, kuid minu lugemislauale jõudis käesoleva aasta alguses. Raamat, mis ei ole lugemiseks ühe hingetõmbega, vaid jupikeste kaupa. Et jätta aega mõtisklemiseks ja „seedimiseks“. Samuti põhjusel, et raamat on küllalti pessimistliku tooniga ning korraga liiga suures doosis tunduks rusuv.
„Valede kataloogi“ on liigitatud mõtte- ja tundepäevikuks. Selle kaudu jagab autor oma tõekspidamisi elust ja kogemusi (sealhulgas kibestumust ja pettumusi).
On huvitav lugeda targa inimese hästi väljendatud mõtteid ning suurepäraseid kirjeldusi ja seda kõike niivõrd ilusas eesti keeles.
Indrek Koff „Eestluse elujõust"
Ootamatuks lugemiselamuseks eelmisel aastal oli tänu Lea korraldatud seminarile, kus esines Indrek Koff, raamat "Eestluse elujõust", mis on ilmunud juba 2010.astal, aga jäänud minul siiani märkamata. Koff on pühendanud selle kaerakilele, mulgipudrule, kamale ja tallinna kiludele ning kogunud Eesti inimesi kuulates-jälgides kokku lauseid, mida kuuleb iga päev iga inimese suust. Alguses ajab raamat naerma ja pakub äratundmisrõõmu, et jah, niimoodi need eestlased mõtlevad ja räägivad, aga, mida edasi, seda kõhedamaks võtab - kas me oleme ise oma jutu peremehed või antakse see tekst kuskilt sügavusest või kõrgusest ette ja meie lihtsalt kordame. Koff tasub avastamist.
Ootamatuks lugemiselamuseks eelmisel aastal oli tänu Lea korraldatud seminarile, kus esines Indrek Koff, raamat "Eestluse elujõust", mis on ilmunud juba 2010.astal, aga jäänud minul siiani märkamata. Koff on pühendanud selle kaerakilele, mulgipudrule, kamale ja tallinna kiludele ning kogunud Eesti inimesi kuulates-jälgides kokku lauseid, mida kuuleb iga päev iga inimese suust. Alguses ajab raamat naerma ja pakub äratundmisrõõmu, et jah, niimoodi need eestlased mõtlevad ja räägivad, aga, mida edasi, seda kõhedamaks võtab - kas me oleme ise oma jutu peremehed või antakse see tekst kuskilt sügavusest või kõrgusest ette ja meie lihtsalt kordame. Koff tasub avastamist.
Kommentaarid
Postita kommentaar