"Eesti tunne"

Doris Kareva koostatud luulekogu "Eesti tunne" sisaldab viimase 150 aasta jooksul ilmunud isamaalisi tekste. Esindatud on üle saja Eesti autori läbi ajaloo. Siin on laule, mida teatakse peast ning ka vähem tuntud luuletusi. See on Eesti lugu erinevatel aegadel. Üle saja aasta tagasi alles unistati oma riigist. Juhan Liiv kirjutas aastal 1909:

Sa oled kui salanaine,
mu kallis kodumaa;
ja seda küll avalikult
ei tohi nimeta.

Kui vahest nagu vargsi
mõte su poole käis:
siis panevad seda nad pahaks,
kõik ilm sest siis kisa täis.

Eestil on olnud paremaid ja raskemaid aegu. Autorid on väljendanud nii rõõmu kui südamevalu, looduse ilu ja armastust. Täna on võimalik tagasi vaadata, meenutada ja leppida. Samas on tulevik olnud üle aegade aimamatu ja alles saladus. Ernst Enno kirjutas aastal 1920:

Nii vaikseks kõik on jäänud
su ümber ja su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb alles ees.
...
Luule, mis on laulu sisse pandud, on tuntuks saanud ja oma elu elama hakanud. Tihti ei teagi, et teksti on loonud just see autor. Siin on nii avastamis- kui äratundmisrõõmu.
Doris Kareva on öelnud, et mõnes mõttes moodustab raamat “Eesti tunne” ühe terviku pisut varem ilmunud koguga “Unes nägin ma Eestimaad”, mis koosneb ligi kahest tuhandest kohanimest … ja mitte ühtegi muud sõna.