
Suure osa raamatust moodustavadki vana mehe raudsest talupojaloogikast lähtuvad mõtisklused – muhedad ja mõtlemapanevad.
Paar näidet ka:
„Küll ajab hinge täis, kui oma poeg ei oska sugugi mõelda nii, nagu mõtlen mina. Kui palju lihtsam oleks maailm, kui kõik mõtleksid täpselt nii nagu mina. Kuigi, eks sellest need probleemid sünnivadki, et me arvame, nagu oleksid kõik teised samasugused nagu meie ise ja siis saame kurjaks, kui nad polegi.“
„Mingil ajal on iga laps raske juhtum, aga õhtuks, kui nad voodites nohisevad, on kõik jälle hästi. Või siis, kui nad on juba täisealisena külas käinud ja auto tagatuled paistavad ja neile võib veel natuke aega trepilt lehvitada, kuigi tead, et ega nad enam ei näe.“
„Kolehmaise perenaise rahvas elas oma rasked ajad üle nii, nagu elasime meiegi siin omal ajal. Kui kogu aeg on tööd ja mõtet, ei jää aega tühja mõtelda ja targutada. Aga seal võib juhtuda sama, mis meil. Elatustase tõuseb, hädatarvilikke töid jääb vähemaks, rahakott kasvab, niisama loba tuleb aga järjest juurde. Siis hakatakse käed rüpes aknast välja või peeglisse vahtima. Minnakse teiste ehitatud kohtadesse. Süüakse teiste valmistatud sööki. Ostetakse massinanid, selle asemel, et ise teistele meisterdada või kududa. Ja siis tulevad ka kõik need haigused, mis pole loodusele inimese poolt ette nähtud. Ülekaal, upsakus, tepressioon ja laenud.“
Kommentaarid
Postita kommentaar