Karl Adami "Metsasosinad"

Raamatu autor on loodushuviline noor mees, kes on maast madalast küll üksi ja küll koos oma vanaisaga uidanud mööda metsi. Ta on kuulanud ja nautinud kõike, mida meie rikkalikul loodusel pakkuda on nii hääles kui ka pildis. Vaatamata oma noorusele on ta juba üles astunud keskkonnasaates “Osoon” ning tema fotosid on avaldatud ajakirjas “National Geographic”.

Raamatus rändab autor läbi nelja aastaaja ja kirjeldab looduse muutumist üleminekul ühest aastaajast teise. Kirjeldab eluslooduse- lindude, loomade ja putukate tegemisi oma loomulikus elukeskkonnas. Tähtsa osa kirjeldustes hõlmavad metsa hääled ehk autori väljenduse kohaselt metsasosinad. Alati ei ole häälte allikaks elusolendid vaid ümbritsev floora- küll külma käes ägavad või praksuvad puud ning ka tuul ja vihm annavad helidesse oma osa. Kirjeldades lindude poolt tekitatud helisid on autor juurde lisanud ka hääletekitajate fotod. Selline fotode ja maaliliste-mõtlike kirjelduste sümbioos on väga meeldivalt kokku seotud ja paneb tööle endagi kujutlusvõime.

Üllatav on nii noore autori hea keelekasutus ja jutustamisoskus. See tekitab lootust, et Fred Jüssi ja Hendrik Relve järel on tulemas asjalik noor loodusvaatleja, kes kõike ümbritsevat ka nauditavalt edasi oskab anda.

“Soojust pole, rõskust aga küllaga. Pime, nii eemalehoidev vana metsatukk elab oma elu. Seal ei toimu erilist liiklemist ei suurel külluseajal ega ka kevadtuulte aegu, veel vähem hämaras. Ta on omapäi, täis nõiduslikkust. Eakate habesamblike joad käivad mööda veel eakamate okste radu. Nad näitavad end puhtas õhus. Nii puhas, kuigi tühi, on see õhk. Alati ei peagi kõike olema ja siis näedki seda vähest."