Nora Ikstena „Emapiim“

Lugesin raamatu järjest ühe päevaga läbi, kuna see lihtsalt haaras end endasse. Tihti loen ma paralleelselt erinevaid raamatuid, aga selle loo lugemise ajal ei tekkinud kiusatust vahepeal teise raamatu järele kätt ulatada. Autor on lätlane ja tegevus toimub Nõukogude Lätis. Lugemise ajal leidsin end mõttelt, et kui seda raamatut loeks inimene, kellel ei ole kogemusi või teadmisi Nõukogude Liidust, siis arvatavasti jääkisid tal mõned asja selgusetuks ja võibolla tekitaksid isegi huvi ajaloolist tausta uurida. Ühiskonnas toimuvaid sündmusi ei seletata otseselt lahti, näiteks vihjatakse Balti ketile, aga samas selle tagamaid ei avata ja nii on paljude erinevate nõukogude süsteemile iseloomulike tententsidega nagu pealekaebamine, jõulude keelamine, Nõukogude Liidu ülistamine, propaganda koolides jne. Eestlasena ei tekitanud taustast aru saamine ja süsteemile vastuhakk mingeid küsimusi.

Romaan kulgeb kahe paralleelse jutustusena – ema ja tütre lugudena, kus suurt rolli mängis ka kolmas põlvkond ehk vanaema ja ema kasuisa. Väga põnev oli jälgida ja kaasa elada tütre ja günekoloogist ema elule läbi mõlema perspektiivi ning näha, kuidas nende rollid vahetuvad – tütrest saab emale ema. Kui vahepeal tekkiski küsimus, miks ema oma äsjasündinud lapsele teadlikult rinnapiima ei anna ja üldse tütre eest hoolt ei kanna, siis raamatut edasi lugedes ajapikku hukkamõist vähenes. Kõike mõista ei ole võibolla võimalik, kui ei ole ise kunagi tundnud täielikku elujanu puudumist, pidevat depressiooni, vabaduse puudumist jm. Raamatus kirjeldatud lugu on inimlik ja paneb paratamatult mõtlema emaarmastuse olulisusele.