Lastekirjanike elulooraamatute lugemist alustasin Tove
Janssoni raamatust (postitust saab lugeda siin), seekord lähemalt Enno Tammeri
raamatust.
Iloni kaasahaarava elukäigu on Enno Tammer kirja pannud haaravalt
ja soojalt, meenutuste vahele on pikitud vanade dokumentide koopiaid, fotosid
ja Iloni illustratsioone.
Iloni lapsepõlv oli keeruline – kolmele
rahulikule ja õnnelikule lapsepõlveaastale Tartus vanaema juures järgnesid üksildased
aastad Tallinnas, kus hõivatud lapsevanematel oma ainsa tütre jaoks aega ei jätkunud.
Ilon on arvanud, et isa teda algusest peale ei soovinud ning seetõttu ei
tekkinud neil mingit emotsionaalset sidet. Vanemate keerulised suhted päädisid
lahutusega, misjärel Ilon ootamatult kaheksa aastasena jalust ära Haapsallu
vanaema ja vanaisa juurde saadeti. Iloni meelest oli see parim, mis temaga
juhtuda sai, sest Haapsalus algas Iloni helge lapsepõlv. Kahjuks lõppes idüll
sama äkitselt, kui see oli alanud – järgnes põgenemine Rootsi. Oma lapsepõlvepilte
on Ilon kujutanud muuhulgas raamatutes „Minu vanaema majas“, „Pikk-pikk teekond“,
Sammeli, Epp ja mina“, „Kullake“.
Kuid alati elus hakkama saav Ilon kohanes, õppis, lõi pere ja kohtus Astridiga. Nagu Ilon on öelnud: „Minu elus määras palju, et kohtasin Astrid Lindgrenit“. Järgnesid maailmakuulsad illustratsioonid ja omaenda raamatud, taaskohtumine Haapsaluga ning Iloni Imedemaa sünd (mida soovitan Haapsallu sattudes kindlasti külastada!).
Enno Tammer on koostanud veel
teisegi Ilonist kõneleva raamatu – 2007.aastal ilmus „Ilon Wiklandi maailm“, mis
koondab kuulsa kunstniku töid, mälestusi ja fotosid.
Soovitan mõlemat raamatut
kõigile, kes kunsti- ja kirjandusajaloo vastu huvi tunnevad.
Kommentaarid
Postita kommentaar