Elmar Tambek "Tõus ja mõõn"

Kas te teadsite, et Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi kantseleiülem Elmar Tambek, kes Kanadas paguluses olles kirjutas mälestusteraamatu „Tõus ja mõõn”, on sündinud Rakverest 20 km kaugusel Võsu poole Kupjarahva talus. Ja et tema paksus raamatus on tervelt 100 lehekülge kirjeldusi 1920-1930-ndate vahetuse Rakverest, kui ta siin prokurörina töötas.

„Oli imekena, vaikne päikesepaisteline varasuve hommik, kui 12. juunil kella 5 paiku Rakvere jaamas rongilt maha tulin. Jaamas oli paar unist raudteelast ja mõni üksik reisija...Astusin lõpuks jaamahoonest välja, väike reisikohver käe otsas, ja seadsin sammud linna poole. Rakvere peatänavaid, Tallinna ja Pikka, tundsin varem. Ka Laada- ja Turuplats ning Tallinna tänavalt sinna viiv Lai tänav polnud mulle võõrad. Hüljates neid mulle juba tuttavaid kohti, lonkisin kõrvaltänavaid kaudu Rakvere Rahvamaja poole ja sealt üle Vallimäe Tammikusse.

Rakveres ei ole kunagi olnud vaatamisväärsusi. Ka siis mitte, kui mina sinna asusin. Ei olnud seal ei stiilseid ehitusi, keni sildu, veeni ulatuvaid leinapajusid või -kaski, isegi õiget vettki mitte, ajaloolistest mälestusmärkidest või kuulsatele meestele või tegudele püstitatud au- ja mälestussammastest rääkimata.

Oli olemas küll ojanireke, mida rakverelased hüüdsid Soolikaks, ja sellel paar näotut kivitrummi. Oli olemas ka tiik Rahvamaja aias ja puid selle kaldal. Oli Vabadussõjas langenute mälestussammas Turuplatsi taga, nn. Rakvere lossi varemed linna läänepiiril Vallimäel, Rakvere Tammik sealt edasi lõuna poole ja paar kõlava nimega linnaosa, Palermo ja Kondivalu, ja see oli ka kõik...

Seistes tolle mahapõletatud ordulossi prügihunniku ees, mille kohta Russow on kirjutanud häbilugusid, ja olles vaba rakverelaste kolkapatriotismist, oleksin meelsasti näinud neid varemeid maatasa tehtuina kui ordu- ja orjaaja sünget mälestust...

Ka uus Rakvere teatrimaja, tol korral veel tellingutes, mis olid juba kõdunemas ja mis 1933. a. minu Rakverest lahkudes edasi mädanema jäid, pidi leppima, et orduaja prahihunnik vaatas temale kõrgilt ülevalt alla.

Ainuke ilus koht Rakveres, mis asjatundlikult korrastatuna oleks võinud pakkuda looduslikult midagi nauditavat, oli Rahvamaja aed. Seal kasvas lopsakaid puid, oli nägusaid väljakuid ja silmale naudingut pakkuvat vett. Ent kõik see oli jäetud rääma või hoitud ainult niipalju korras, kui algaja juurviljaaednik seda oskab. Ja sinna, loodusliku ilu sekka oli püstitatud mingi vusserdis, mis pidi olema kõlakoda.

Hiljem, tõele au andes, ehitati ka Rakverre keni maju ja püstitati isegi suuri ilusaid ehitusi, nagu näiteks Eesti Panga maja, gümnaasiumihooned jne. Ka aastaid lõpetamist ootav teatrihoone saadi valmis. Ent selle kõige eest tuleb rakverelastel tänu avaldada mitte Rakvere linnaisadele, vaid K. Pätsi ja tema mõtteosaliste järeleandmatule ehituspoliitikale: kui ehitada, siis maitsekalt ja soliidselt!”

Järgneb ülevaade toonastest rakverelastest, kellega autor koos töötas ja muidu kohtus: prokurör Jaan Tomson, kriminaalkomissar Nikolai Pääbo, Rahukogu esimees Jaan Sass, sõjaminister Mihkel Juhkam, abiprokurör Karl Kompus, kohtunikud Richard Vaska, Augustin Müristaja ja Karl Gutmann, advokaadid Nikolai Kruuse, Wiegand Mägi, Martin Kutti, varaste kuningas Aleksander Sirp jpt. Kirjeldatakse kohtuasju, mõrvade uurimist ja kohtuprotsesse, vabadussõjalaste tõusu ja ärakeelamist.

Vabal ajal käidi Haridusseltsis, Käsitööliste Seltsis, Rosenberg-Raatma segakooris, Rakvere Seltskondlikus klubis, Kaitseliidus, Špaanas, Vabadussõjalaste Ühingus või sõprade juures külas. Koolidest peeti tol ajal parimaks 3. algkooli Pikal tänaval.

Autor kahetseb eessõnas, et tal ei ole võimalik oma mälestustes toetuda dokumentidele, kuna need jäid raudse eesriide taha, kuid see annabki teosele jutustuslikku põnevust. Loed ja kujutad ette, kuidas sinu esivanemate aegses Rakveres ja Eestis argielu käis, nimed minevikust saavad liha luudele ja tegutsevad nagu põnevusromaanis.