„Üks asi on seda elu elada. Teine asi sellele tagasi mõelda. Sootuks kolmas on sellest kirjutada. Aga-siis veel...lugeda ?!?„
Soovitan lugeda, mõnus ja positiivne lugemine.
See ei ole tavaline elulooraamat.
Raamat Ave Alavainu tegemistest ja suhetest paljudest tuntud kultuuriinimestest ja nende arusaamadest elule, kunstile, kirjandusele (Betti Alver, Kaarin Raid, Ott Arder, Mai Murdmaa).
Ave Alavainu on inimene, kelle südames on suur koht oma paljude ja paljude sõprade jaoks.
Miks on pealkirjaks 50:50 ? Autor on üritanud kirjutada pool endast ja teise poole raamatust teistest inimestest. Ta on kasutanud ka varem kirjutatud lugusid, kas tuli välja täpselt pool ja pool, võib otsustada lugeja.
50:50 , seda võib ka vaadata autori siin ja seal pool merd elatud elu. Alavainu on elanud hiidlasena 40 aastat. Ja peale kõige muu, on ka päris mitu luuletust raamatusse mahtunud. Raamatust saame teada sedagi, et Kärdla kohvikutepäeva mõte tekkis tal juba aastal 2000. Kuna hiidlased olevat pika vinnaga, siis läks neil seitse aastat aega selle teostamiseni.
Soovitan lugeda, mõnus ja positiivne lugemine.
See ei ole tavaline elulooraamat.
Raamat Ave Alavainu tegemistest ja suhetest paljudest tuntud kultuuriinimestest ja nende arusaamadest elule, kunstile, kirjandusele (Betti Alver, Kaarin Raid, Ott Arder, Mai Murdmaa).
Ave Alavainu on inimene, kelle südames on suur koht oma paljude ja paljude sõprade jaoks.
Miks on pealkirjaks 50:50 ? Autor on üritanud kirjutada pool endast ja teise poole raamatust teistest inimestest. Ta on kasutanud ka varem kirjutatud lugusid, kas tuli välja täpselt pool ja pool, võib otsustada lugeja.
50:50 , seda võib ka vaadata autori siin ja seal pool merd elatud elu. Alavainu on elanud hiidlasena 40 aastat. Ja peale kõige muu, on ka päris mitu luuletust raamatusse mahtunud. Raamatust saame teada sedagi, et Kärdla kohvikutepäeva mõte tekkis tal juba aastal 2000. Kuna hiidlased olevat pika vinnaga, siis läks neil seitse aastat aega selle teostamiseni.
Juttu on autori okkalisest kirjanikuteest. Näiteks tema esimene luulekogu, mille pealkiri oli „Minekulaulud“. Toimetajale ei meeldinud, sest ajastu nõudis, et kõik peab aina tulema. Minekulaulud ei sobinud.
Või siis näide, kuidas on 1980ndate lõpp ja kirjanike kongress Toompeal. Paul Kuusberg tuleb Debora Vaarandi juurde, kes istub koos Ave, Helvi Jürissoni ja Lehte Hainsaluga ja küsib: „Noh, ja mida sina, Debora, siin siis niisuguste kirjandusse juhuslikult sattunud inimestega istud …“ Aga aeg oli selline. Kogu aeg on mingi aeg ja kogu aeg peab kummardama selle aja ees.
Kommentaarid
Postita kommentaar