Lugemispäevik

„Saja rahva lood” kõlab nagu see võiks sisaldada erinevaid lugusid. Eks ta mõnes mõttes sisaldabki, aga mitte sel moel  nagu  arvata võiks. Selles on erinevaid muinasjutte, aga see ei ole muinasjuturaamat. Muinasjutte sisaldav raamat, mis ei ole aga muinasjuturaamat meeldis mulle nii väga, et ma pidin selle endale ostma, et saaksin seda aeg-ajalt uuesti lugeda.  Imelikul kombel pakub see lohutust, võib lausa mõtlema panna, pakub äratundmisrõõmu ja paneb aeg-ajalt muigama.   „ Lugulaul ööpäev läbi robotina töötavast ja küülikuna paljuneda ihkavast inimesest, kes rikkus looduse tasakaalu ja sai endale mobiiltelefoni. Läbi vabrikutossu aimub jalgupidi reostatud vees seisev teisitimõtleja, kes nõuab: tooge varblased tagasi! ” „ Muinasjutt, mida sa eelistaksid mitte kuulda, sest ta räägib sulle sinu enda kohta asju, mida sa tegelikult tead, aga ei ole valmis tunnistama. ” „ Muinasjutt eesmärkidest ja nende saavutamisest, tahtejõust, võitjatest ja kaotajatest...

„Üks asi on seda elu elada. Teine asi sellele tagasi mõelda. Sootuks kolmas on sellest kirjutada. Aga-siis veel...lugeda ?!?„ Soovitan lugeda, mõnus ja positiivne lugemine. See ei ole tavaline elulooraamat. Raamat Ave Alavainu tegemistest ja suhetest paljudest tuntud kultuuriinimestest ja nende arusaamadest elule, kunstile, kirjandusele (Betti Alver, Kaarin Raid, Ott Arder, Mai Murdmaa). Ave Alavainu on inimene, kelle südames on suur koht oma paljude ja paljude sõprade jaoks. Miks on pealkirjaks 50:50 ? Autor on üritanud kirjutada pool endast ja teise poole raamatust teistest inimestest. Ta on kasutanud ka varem kirjutatud lugusid, kas tuli välja täpselt pool ja pool, võib otsustada lugeja. 50:50 , seda võib ka vaadata autori siin ja seal pool merd elatud elu. Alavainu on elanud hiidlasena 40 aastat. Ja peale kõige muu, on ka päris mitu luuletust raamatusse mahtunud. Raamatust saame teada sedagi, et Kärdla kohvikutepäeva mõte tekkis tal juba aastal 2000. Kuna hiidlased olevat pika v...

Ei juhtu just sageli, et kirjaniku looming ilmub esmakordselt aastaid peale autori surma, kuid selle romaaniga nii just on – raamatuna on lugu lugejate ees 25 aastat peale autori surma ning 77 aastat pärast romaani aluseks oleva päeviku esimese sissekande tegemist. Loo aluseks on tõestisündinud lugu, mis leiab aset 1940.-1941.aastal ühes Eesti väikelinnas (mis vägagi sarnaneb Rakverega) ning loo keskmes on kambast koolipoistest koosnev salajane rühmitus – „Viimse meheni“. Hulljulged ja isamaalised poisid võtavad eesmärgiks võimalikult palju võõrale punavõimule kaikaid kodaratesse loopida – seda alates seinalehe väljaandmisest kuni mälestussamba õhkulaskmiseni. Kindlasti meeldib raamat neile, kes varemgi Kaugveri raamatuid lugenud on, kuid julgen romaani soovitada ka kõigile eesti kirjandusest ja Rakvere ajaloost huvitujatele.  Kuna mina lugesin raamatut võidupüha ajal, mil traditsiooniline võidupüha paraad toimus Rakveres, romaanis kirjeldatud mälestussamba ja koolimaja vahetu...