Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Tüdruk on pettunud, et vanemad ei ole talle sellest rääkinud.
Hede põgeneb kodunt ja kohtub Kristeriga.
„Vaata neid kruuse!” müksas Krister Hedet küünarnukiga.
„Need oleme meie. Kaks katkist maailma, mõlemad omaette, aga siiski nii lähestikku.” - „Jah,” nõustus tüdruk mõtlikult. „Aga kuule, mis värk sinuga õieti on? Oled nagu mingi paipoisi musternäide, aga käid erikoolis.
Hede arvas varem, et erikoolis on ju eriliselt pahad poisid, pätid, noh, kes muud ei tee kui ropendavad, joovad, kaklevad ja tõmbavad kanepit. Kuid ta arvamus muutus peale kohtumist Kristeriga. Ka erikoolis on võimalik eriline olla, heas mõttes. Eriliseks jääda on igal pool võimalik, kui vaid ise tahad.
„Mina tahaksin unustada kogu eelneva elu,” sõnas poiss vaikselt. „Sind häirib see, et su vanemad ei rääkinud sulle tõtt, aga nad kinkisid sulle ju ilusa ja turvalise lapsepõlve. Õnneliku. Õigus!”
Raamat, mida soovitan lugeda nii vanadel kui noortel.
Kommentaarid
Postita kommentaar