Raamatud Marokost

Aprillikuus puhkasin Marokos. Enne reisi ja Marokos olles lugesin mitmeid raamatuid araabia kultuurist, Marokost ja Marokos elavatest inimestest.

Reisile minnes olin valmis selleks, et seal on vaid pealetükkivad kaubitsejad – jah, paljud araablased on osavad kauplejad ning eestlastele on selline kauplemisviis võõras ja tüütu. Aga seal olles mõistsin, et kui piirduda turismipiirkondade ja turgudega, võib jääda sealsetest inimestest vale mulje, sest nendes paikades ei paista välja, millised inimesed marokolased tavaelus tegelikult on. Õnneks ma liikusin rohkem ringi ja kohtasin mitmeid marokolasi, kes olid väga toredad ja sõbralikud. Lisaks oli mul ja mu reisikaaslasel rõõm tutvuda kohaliku lihtsa maroko perekonnaga. Nimelt alguses tutvusime selle pere pojaga, kes meid reisi lõpus endale külla kutsus. Need siirad ja südamlikud inimesed avasid meile oma kodu ukse ja pakkusid imehead lõunasööki.

Pärast reisi olin Maroko lummuses veel nädalaid, lugedes ikka ja jälle Marokost. Otsisin lugemisvarasse raamatuid, mis tekitaksid seda meeleolu, mida seal olles tundsin, aitaksid meenutada ilu, mida seal nägin, ja tuletaksid meelde lihtsa maroko inimese headust ja hingelaadi.

Järgnevalt mõned raamatud, mida soovitan lugeda neil, kellel on soov Marokoga tutvuda.

Kätlin Hommik-Mrabte „Minu Maroko, ehk, Maailma teistpidi vaatamise õpik” 

Enne reisi lugesin Kätlin Hommik-Mrabte „Minu Marokot”. See on kerge lugemine ja põhjalikku ülevaadet marokolastest ei anna, aga midagi siiski saab teada elust, mida tänapäeval Marokos elatakse ja mis tunne on inimesel, kes on Marokosse elama asunud väljaspoolt araabia kultuuri, olles valinud islami usu.

Antoine de Saint-Exupéry „Inimeste maa” 

Agadiris puhates lugesin Antoine de Saint-Exupéry autobiograafilist teost „Inimeste maa”. Antoine de Saint-Exupéry oli lendur. Postilennukiga Toulouse'i ja Dakari vahet lennates jäid talle teele Maroko linnad – Casablanca, Agadir jt –, külad ja kõikvõimas kõrb.

Selles raamatus on autor väga huvitavalt kirjutanud üle öise kõrbe lendamisest, kõrbes viibimisest nii kuumal päeval kui ka külmal ööl, piinavast janust ja lootust andva miraaži nägemisest. „Taamal paistab kõige ilusam linn maa peal. [---] Tean väga hästi, et see on miraaž. Mind juba ei peta! Aga kui mulle meeldib miraaži taga ajada? Kui mulle meeldib loota? Kui mulle meeldib armastada seda hambuliste müüridega linna päikesesäras? Kui mulle meeldib minna kiirete sammudega otse edasi, sest ma ei tunne enam väsimust, sest ma olen õnnelik...”

Friedebert Tuglas „Reisikirjad” 

Pärast Maroko reisi lugesin katkendeid Friedebert Tuglase „Reisikirjadest”. Tuglase rännakust Põhja-Aafrikas lugedes meeldisid mulle väga kirjeldused Fesist ja Marrakechist.

Kõige enam aga vaimustas mind see, kuidas Tuglas kirjeldas Bahia paleed. Marrakechis olles oli mul nii kahju, et me sellest paleest lihtsalt läbi tormasime, oleksin tahtnud võtta seal olemiseks aega, jalutada rahulikult, imetleda seda uskumatut ilu. Hiljem oli mul aga suur rõõm lugeda, kuidas Tuglas on suutnud selle ilu sõnadesse seada. Ta on Bahia paleed kirjeldanud kui idamaise arhitektuuri viimset unistust, tuhande ja ühe öö fantastilist nägemust:

„Nagu enamasti ikka idamaa hiigelehitised, nii ei ärata temagi väljastpoolt mingit tähelepanu. Kuid kohe sisse astudes satutakse ta võlu võimusesse. [---] Lemmiknaise saal on maurikunsti kõrgeim näide. Uste maalid, seinte ornamendid ja värvilised aknad on teostuselt viimse võimaluseni peened ning diskreetsed. Sammudes ühest ruumist teise, võib imestleda kuldseid, siniseid, rohelisi ning punaseid ornamente, puunikerdiste peenust, kipsarabeskide ja portselanpaneelide värvirikkust ning valguse vaheldust fantastiliste akende kaudu. Kõigest kõneleb idamaa peen värvi- ja joonemeel. Kokkuvõttes mõjub see ilu rahustavalt, nagu muinasjutt, mille tõelisust ei tarvitse uskuda.”

Leonora Peets „Maroko taeva all” 

Selleks, et saada aimu, kuidas mõtlesid ja elasid marokolased eelmise sajandi keskpaigas, millised olid nende kombed, milline oli nende hingelaad, kui suurt rolli nende elus mängis usk ja kuivõrd palju oli hirmu ja harimatuse tõttu nende ellu põimunud ebausk, tasub lugeda Leonora Peetsi raamatut „Maroko taeva all”.

Sellesse raamatusse on autor kokku kogunud erinevad lood Marrakechist 1930ndatest kuni 1970ndani. Leonora Peets nägi sel perioodil sündmusi, mis enamasti jäid eurooplaste silmade eest varjatuks, aga kuna tema abikaasa oli arst ja nad mõlemad valdasid vabalt araabia keelt, avanesid neile paljude marokolaste akendeta majade uksed, muldonnist kuni kuningalossini.

Huvitav oli lugeda, kuidas autor Marrakechis ja külades liikudes ümbritsevat ja inimesi vaatas, jälgis ja nägi. Ta imetles ruskeid ja hambulisi linnamüüre, lamedate katustega linnakärge. Ta tõdes, et araabia kodudes on eluvormid „teised ning tihti arusaamatud ja kus mõtted inimeste laupade taga tunduvad keerukad nagu joonised nende vaipadel või kipsist lõigatud arabeskid seinal.” Ta oli lagunevas lossis vastamisi lossidaamidega, kelle hinge oli „pugenud käärimine, rahulolematus endisega ja igatsus uue järele”. Ühes teises kaiidi lossis puutus Leonora kokku ühe orjatariga, kes temasse väga umbusklikult suhtus – orjatari kirjeldas autor väga kujundlikult, üks näide: „Orjatari nägu oli ilmetu nagu raudplekiga kaetud uks.”

Maroko kohta seni loetud raamatutest meeldis mulle Leonora Peetsi teos kõige enam. Olen nõus raamatu saatesõnas Rein Taagepera kirjutatud sõnadega: „Asjaliku sügavuse, etnograafilise täpsuse ja ühe võõra kultuuri seestpoolt mõistmise poolest pole [---] võrreldavat Nora Peetsi raamatule.”

1984. aastal anti Leonora Peetsile novellikogu „Maroko taeva all” eest Henrik Visnapuu kirjandusauhind.

Veel mõned raamatud, mida olen sirvinud ja katkendlikult lugenud:

• „Maroko: Silmaringi reisijuht” 
• Juune Holvandus „Arabesk, vesipiip ja umma” 
• Margaret K. Nydell „Kuidas mõista araablasi: teejuht edukaks suhtlemiseks” 
• Araabia muinasjutud „Tuhat üks ööd: valitud lugusid” (2 köidet) 
• „Maroko muinasjutte”