Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist.
Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt.
Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine.
Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad.
Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole.
„Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõigist teistest erinevalt. Manivald vaatas läbi väikese aknaruudu taevasse, nägi triivivaid pilvi ning tundis, et selleski päevas oli peidus võimalus. Pikk elu jooksis tal silme eest mööda, pikk elu oli korraga nagu üürike, peagi juba tähtsusetu viiv.”
„Marvellous jättis kõigega jumalaga. See võttis aega, sest ta tundis metsa ja jõge nagu oma taskut ega tahtnud midagi vahele jätta.. See olnuks ebaviisakas. Ta oli alustanud noortest pajudest. Marvellous tänas oma elu eest ning iga lille, puu ja põõsa eest, mis olid näinud tema noorust, keskiga, igatsust, keha, kahetsust, naeru, plaane, väsimust ja kogu tema saatust. Siin oli tema teatrilava... Naine istub veel viimast korda sildumiskivile. Tal napib hingeõhku. Aeg on otsa saamas. Lendavate kajakate roosakad sulestikud. Aeg seisab paigal. Marvellous teab, et selles hetkes on kõik koos, sest see on ta viimane eluhetk, küllusehetk- ja ta teab, et see hetk ongi armastus.”
Ilusad ja helged raamatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar