Inimesed, kirjutage oma mälestused üles. Ei ole vara kolmekümneselt, ei neljakümneselt, ei viiekümneselt. Sest pärast te lihtsalt enam ei mäleta. Mälust kaovad nimed, detailid, kõik muutub ühtlaseks kisselliks. Aastate pärast ei tea enam, kes täpselt mida ütles, mis sündmused kuidas toimusid. Vähemalt oma laste jaoks tasuks lapsepõlvelood kirja panna, et detailid ei ununeks. Esiteks, lapsed armastavad end vanematega võrrelda ja teiseks, aja möödudes on juba põnev lugeda, kuidas vanal ajal elu käis. Mina näiteks lugesin huviga ühe sugulase mälestusi, kuidas kartulikasvatus nende peres alguse sai, siis kui inimesed veel naerist sõid ja kartuli vastu võitlesid.
Julgemad avaldavad oma mälestused ka raamatuna ja siis saavad ka teised piiluda, kuidas sinu peres elati, mis koolis tehti, kuidas küla või linn minevikus välja nägi ja oma mälestustega võrrelda. Need on muuseas kõigil erinevad ja äratundmisrõõmu või vaidlushimu jätkub kauemaks.
Erni Kask on oma raamatus kasutanud ka inimeste perekonnanimesid, mis on mõnevõrra riskantne, sest nagu öeldud, on kõigi mälestused erinevad ja solvumine (või kohtuskäik) kerge tulema. Kui aga eelluure ütleb, et kõik on nõus, siis miks mitte, lausa ajalooline dokument.
Seekord siis: Kadrina-lähedase Lembit Pärna nimelise kolhoosi Leikude osakond, kes seal elasid ja mida tegid 1980-ndate aastate alguses (ja natuke isegi Rakvere õhustikku).
Kommentaarid
Postita kommentaar