Luulet ilmub Eestis palju ja küllap ka igasugusele maitsele.
Kuna ma end väga suureks luulelembiks ei pea, siis ilmuva hulgast enda
loomulaadile sobivat leida ei olegi alati niisama lihtne. Tihti näib see mulle
kas liiga morbiidne, depressiivne, küüniline, lausa rõve või üleliia
sentimentaalne. Siis on eriti tore, kui leiad luulet lehitsedes positiivseid
üllatusi ning see luulekogu oli kahtlemata üks suuremaid neist.
„Seda, mida öelda, ei ole ju palju. Suur osa asjalikest
asjadest on ammu ära öeldud. Seda olulisem aga näib, kuidas noid mõtteid aina
ja üksnes uuesti ütelda,“ on autor luulekogu ja selle pealkirja valikut ise
kommenteerinud.
Seega mis siin ikka rohkem öelda, kui ei tea, kuidas öelda –
lugege ja nautige, see on seda väärt!
Kommentaarid
Postita kommentaar