Maarja Kangro "Klaaslaps"

"Sügavas pasas ujuma peab igaüks ise. See oli minu kogemus. Ma ei eitanud üldse, et kedagi teist sai selles aidata. Et päris paljusid sai. Aga mina pidin oma elupasaga kohtumise ise lahendama. See oli ainus võimalus."

Nüüd on üks eesti naiskirjanik, laiemale üldsusele peamiselt tuntud luuletajana, kirjutanud teose, mis peaks üles raputama kõik kirjanduskriitikud. Raamat keerleb järglaste saamise ümber, viljatus, lastetus, emakaväline rasedus, emakaväline viljastamine ja abort on teemad, mis jäävad tavaliselt avalikkuse eest varjatuks, või kui siis sositatakse sellest inimeste selja taga. Ent Kangro avab enda isikliku elu valusaimate ja tõelisemate hetkede ja üleelmiste ukse oma lugejatele ausalt ja tsenseerimata ning filosoofiliselt arutledes. Seda raamatut peab lugema. Uskuge mind.

"Algas vaikne, erkpunane, peaaegu oranž verejooks. Veri nirises mööda sääri alla, valgetesse sünteetilisest kangast haiglasussidesse, moodustades valgel kangal ideaalselt ümmarguse kujutise. See oli nüüd lõplik, siit ei olnud enam tagasiminekut. Lapse surm oli alanud."

"Kui lootekest lapse ümbert ära tuli, nägin ma, kui filigraanselt viimistletud inimene ta oli. Nagu oleks 3D printer ta välja trükkinud, peenelt väljatöötatud sõrmeliigeste, luude ja kõrvadega. Päris inimese rinnakorv. Ilusa kujuga käed, õlad ja rangluud. Ja kahtlemata oma näojooned. Ta oli oma isa nägu. Lõug, nina ja silmade paigutus. Tema näoilme hämmastas mind. See oli keskendunud ja üldse mitte etteheitev. Süvenenud, omas maailmas, arusaaja."

Raamatut on Vikerkaares arvustanud  Kaur Kender: http://www.vikerkaar.ee/archives/20189