Emmi Itäranta „Vesi mäletab“

Nagu pealkirigi reedab on raamatus läbivaks teemaks vesi, eelkõige selle puudumine. Üsna palju on räägitud sellest, et veepuuduse tõttu võidakse tulevikus sõdu pidada. 

Raamatus on kirjeldatud maailma tulevikus ja meie praegust maailma, mida nimetatakse endismaailmaks, meenutavad vaid prügilad, plastikarjäärid, mis on täis plastikut, kilekotte, endisaegset lagunenud tehnikat, mille otstarbest üldjuhul enam aru ei saada. Ja loomulikult on ka kliimasoojenemine juba nii kaugel, et näiteks lumi on midagi, millest võib vaid üksikutest säilinud paberraamatutest lugeda. "Kunagi, kui maailmas oli veel talvi, talvi, millesse võis mähkuda ja millel libastuda ja kust võis astuda sooja tuppa, kõndisid inimesed kristalliseerunud vee pinnal ja nimetasid seda jääks." Peaaegu kõik allikad on kuivanud ja ülejäänud on sõjaväe valduses. Raamatu peategelane, Noria, on teemeistri tütar ja tulevane teemeister ning pärast isa surma peab ta hakkama peidetud allika eest hoolt kandma ja saladust hoidma nii kaua kui võimalik. Puhta vee varjamine on aga suur kuritegu.
Raamatus kirjeldatud tuleviku maailm tundub praeguse raiskamise juures ja tarbimishulluses vägagi reaalne olevat.