Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go" / "Ära lase mul minna"

"Madame kartis meid. Aga ta kartis samamoodi, nagu mõni kardab ämblikke. Me polnud selleks valmis. Meile polnud kunagi pähe tulnud, mis tunne on meil, kui meisse suhtutakse nagu ämblikesse." 

Ebamäärane aimus ja karm reaalsus, tühjus ja kõledus. Kazuo Ishiguro raamatu peategelased Kathy, Tommy ja Ruth ning teised, kel on nendega sarnane saatus, on eraldatud välismaailmast, nad on justkui katseklaasis. Nad püüavad välismaailma vaadata läbi selle klaasi. Nad oskavad anda hinnanguid selle järgi, mida neile on õpetatud. Nad usuvad sellesse, mida neile on õpetatud. Kathyl ja Tommyl on lõpuks siiski julgust esitada küsimusi, aga vastused, mis nad saavad... nendega nad lepivad. Nad teevad seda, mida neilt oodatakse, nad ei võitle vastu – katseklaas ei purune. 

Lugesin esimest korda raamatut paralleelselt nii inglise kui ka eesti keeles. Kuigi ma pole varem väga palju inglisekeelset ilukirjandust lugenud ja varasemad kogemused pole kõige sujuvamalt läinud, siis selle raamatu puhul oli võõrkeeles lugemine väga ladus. Kui keegi soovib sama raamatut eesti keeles lugeda, siis meilt saab laenutada ka tõlke "Ära lase mul minna".

Parima lugemiselamuse saavad kindlasti need, kes pole näinud samanimelist Mark Romaneki filmi "Never Let Me Go" (2010). Mina sain selle põneva filmielamuse osaliseks umbes neli aastat tagasi, olemata enne näinud treilerit ja lugemata sõnagi sisututvustustest. Algul arvasin, et see on lihtsalt üks lugu internaatkooli õpilastest. Lugu armukolmnurgast. Aga loo põhituum peitus hoopis milleski muus, hoopis milleski tõsisemas.

Kui film on armastuslugu, siis raamat on lugu sõpradest. Raamatus on rohkem juttu sellest, millised on need inimesed, kes Hailshami nimelises internaatkoolis töötavad ja milline tundub olevat kooliga seotud salapärane Madame. Ütlen veel nii palju, et paigutaksin selle raamatu ulmeraamatute sekka, kuigi lugedes sellele kogu aeg ei mõtle.

Kuigi filmi näinuna mäletasin enamjaolt, kuhu lugu jõuab, meeldis mulle siiski jälgida, kuidas sõnad, laused, lõigud raamatus lugu edasi kannavad. Seal polnud palju tsitaate, mida välja tuua, polnud ka keerulisi mõttekeerutusi. Pigem ütleks, et "Never Let Me Go" on lihtsas keeles, aga selle lihtsa keele taga on rasked teemad. Mulle meeldis, kuidas lapsepõlve ja noorusaja meenutused olid osavalt seotud hilisemate seikadega, misjärel anti vihjeid ees ootava kohta.

Kazuo Ishiguro kirjutatud lugu on kui osavalt põimitud ämblikuvõrk, mille niidid viivad keskele kokku. Keskele hirmsate ämblikuteni. Seejuures on lugeja enda otsustada, kes või mis nendeks ämblikuteks osutuvad. 

"Esimene kord, mil näed end äkki läbi sellise inimese silmade, on külm hetk. See on, nagu kõnniksid mööda peeglist, kust oled eluaeg iga päev möödunud, ja äkki paistab sealt sulle keegi teine, keegi, kes tekitab ärevust ja on kummaline."