Vicky
Myron on raamatukoguhoidja Ameerika väikelinnas Spenceris. Raamat
saab alguse sellest, kuidas raamatukogutöötajad ühel külmal
jaanuarihommikul leiavad raamatukogu uksele kinnitatud
tagastuskastist üdini külmunud kassipoja.
"Täitsin
kraanikausi sooja veega, proovisin seda küünarnukiga, samal ajal
kassipoega pihkudes hoides. Ta libises vette nagu jäätükk. Jean
leidis kunstitarvete kapist mingit šampooni ning ma hõõrusin
kassipoega aeglaselt ja hellalt, otsekui paitades. Sedamööda,
kuidas vesi üha hallimaks ja hallimaks muutus, sai kassipoja
metsikust värisemisest pehme nurrumine. Ma naeratasin. See kassipoeg
on sitke. Kuid ta oli väga väike. Kui ma ta lõpuks kraanikausist
välja tõstsin, nägi ta välja nagu vastsündinu: tohutud silmad,
suured kõrvad tillukeses peas ning miniatuurne keha. Märg, kaitsetu
ja vaikselt oma ema järele näuguv."
Kiisuke
hakkas esimesest hetkest kõigile raamatukogutöötajatele meeldima.
Kiisule nime saamiseks korraldati raamatukogus konkurss ja nime
pakkumisi tuli 397. Pisi kassipoeg sai nimeks Dewey Readmore Books -
Dewey Loerohkem Raamatuid. Saadi ka linnavalitsuselt ametlik luba
kassipidamiseks raamatukogus. Pikkamööda tutvustati Deweyt
püsilugejatele, keda teati, et nad armastavad kasse. Loomulikult oli
ka nurisejaid, kellele ei meeldinud loom raamatukogus. Dewey aitas
lapsi saada üle loomahirmust. Vicky märkas, et vanemad lugejad, kes
käisid tihti raamatukogus ajakirju lappamas ja raamatuid sirvimas,
hakkasid peale seda kui Dewey nendega aega veetma hakkas, tihedamini
käima ja jäid ka kauemaks.
Mõne
aasta pärast sai Dewey oma hoolivuse ja inimesearmastusega
maailmakuulsaks. Raamatukogukassist kirjutati ajalehtedes,
ajakirjades, näidati telesaadetes ja tehti isegi film.
Internetiajastul Dewey kuulsus kasvas. Teda käidi vaatamas lähedalt
ja kaugelt. Kanadast, Mehhikost, Jaapanist ja mujalt. Inimesed ei
pidanud paljuks reisil olles teha veel nelja ja poole tunnist
kõrvalpõiget, et tulla koos lastega kohtuma kuulsa
raamatukogukassiga. Deweyle saadeti sünnipäevaks ja jõuludeks
kaarte ning mõni inimene saatis igal aastal nii sünnipäevaks kui
jõuluks talle 25 dollarit toidu ja varustuse jaoks. Kass elas
raamatukogus 19 aastat. Kui 2006. aasta novembris kass suri, siis
teatasid selles kurvast sündmusest oma ajalehtede esikülgedel 250
USA ajalehte.
"Aasta
pärast Dewey surma ütles mu tervis lõplikult üles. Teadsin, et on
aeg oma elus edasi liikuda. Raamatukogu oli ilma Deweyta teistsugune
ning ma ei tahtnud, et minu päevad sel viisil lõpule jõuavad:
tühjad, vaiksed, mõnikord üksildased. Kui nägin raamatukäru
mööda minemas, seda, millega Dewey sõita tavatses, murdis see mu
südame. Igatsesin teda nii väga ning mitte ainult aeg-ajalt, vaid
iga päev. Mu lahkumispeol osales enam kui 125 inimest, sealhulgas
mitmed, kellega ma polnud aastaid rääkinud. Isa luges üht oma
luuletust, mu lapselapsed istusid minu juures, et tervitada
õnnitlejaid, Spencer Daily Reporteris ilmus kaks artiklit, mind
tänati 25-aastase teenistuse eest. Nagu Dewey, olin ka mina õnnelik.
Sain lahkuda omaenda tingimustel."
Selliselt
lõppes see imeline raamat.
Loe
veel huvitavaid raamatuid kassidest.
David
Michie "Dalai-laama kass"
Gwen
Cooper "Homerose odüsseia : Kartmatu kassi lugu, ehk, kuidas ma
pimeda imekassi abiga armastama ja elama õppisin"
James
Bowen "Tänavakass Bob"
Soovitab
Evi
Kommentaarid
Postita kommentaar