Greete Kõrvits "Kartulirahvas ja burgeriinimesed: Ameerika esseed"

Miks mulle meeldib Ameerika? Ehk täpsemalt Ameerika Ühendriigid: jõukas riik, üle ookeani, järelikult raskemini kohalejõutav ja ahvatlevam, tohutu suur ja seega mitmekesise loodusega. Kes ei mäletaks juba kooliajast sekvoiasid Yellowstone`i rahvuspargis, Mississippi jõge ja Tom Sawyerit, Colorado kanjonit ja indiaanifilme. Aga kui ise kohale minna, kuidas siis on? Tahaks vähemalt reisida, näha New Yorki... Greete Kõrvitsale ei meeldi Ameerika. Ta leidis peale nelja kuud äärelinnaelu: "kui teil on unistusi, kaaluge sinna jäämist, kus te olete. Ameerika on võimaluste maa, ent ärge minge nii individualistlikuks, et unustate ära: teie pole ainus, kes siin võimalusi otsib." Noh, nii palju siis kiire karjääri unistusest. Äärelinnades pole kõnniteid ega ühistransporti. New York haiseb ja on lärmakas. Ameeriklased on uhked sõnavabaduse üle, aga mõnikord kannatatakse selle sildi all ära ka radikaalsed puritaanid ja nende vastased, kes saavad rohkem tähelepanu kui tavalised kodanikud. Introverdile on raske pidev "hauaajuutamine", pealiskaudsus. Tuleb välja, et kõige parem on ikka omas kodus oma riigis, kõik ei harjugi võõrsil. Mida siis teha, kui su elukaaslane on ameeriklane?

Sirje Kiin "Kas Ameerika on olemas?" valis kindlalt armastuse ja kolis elama Ameerikasse. "See vabadusejoovastus leida lõpuks siin elus, siin ilmas inimene, kellele saab hirmu ja tõrjumist tundmata rääkida kõigest, jutustada lugusid, rääkida kogemustest ja elamustest, mida hoidsin seni vaid endale – see on nii üllatav vabadustunne, et teeb mind elus esimest korda tõepoolest õnnelikuks ja vabaks."

Epp Petrone "Minu Ameerika" kohtus ameeriklasega, aga elavad siiani vaheldumisi Eestis ja USA-s. Võrdluses Eestiga torkab silma toidukultus, suured portsud ja rasvasus, liikumisvaegus, demokraatide ja vabariiklaste sõjakas vastasseis. Sellest kirjutas põhjalikult väliseestlane Kalle Lasn raamatus "Kultuuritõkestus. Ameerika naeruvääristamine": kestval kasumijahil kapitalismil on õnnestunud inimesed marionettideks muuta (koledad näited reklaamide ja ühekülgse meedia mõjust).

Ja muidugi, nagu ütleb Greete Kõrvits - "kui kavatsete kunagi välismaale elama minna, aga mõtlete, et nii palju patrioot te ikka olete, et oma seal sündivatele lastele eesti keele ära õpetate, siis see on tühi unistus. Nad võivad selle küll ära õppida, seda isegi puhtalt ja ilma aktsendita rääkida, aga sellest hetkest, kui nende elu keskmeks saavad nende sõbrad, pole eesti keel enam nende esimene keel... Kui su sõbrad, poiss- ja tüdruksõbrad räägivad teise maa keeles, siis teed seda ka sina. Ja teiste eesti noortega räägitakse siis inglise keeles, sest see teadmine on nendele samuti kohale jõudnud. Milleks purssida ebamugavat keelt, mida keegi teine niikuinii ei oska, palju lihtsam on ju inglise keelt rääkida." Kui ikka otsustada kasvõi ajutiselt kodumaalt eemal elamise kasuks, tasuks sirvida kahte käsiraamatut: Hille Pajupuu "Kuidas kohaneda võõras kultuuris?" pakub maailmanägemise teooriat ja Richard D. Lewise "Kultuuridevahelised erinevused" praktilisi käitumisjuhiseid. Suheldes leiate inimesi, kellega haakuda. Ja siis "pole siin nii hull midagi. Olge teie ka rõõmsamad, kallid lugejad."