Helistatakse veidi pärast kella kahte öösel. Noor, kuid ravimatult haige mees võtab telefoni vastu ja üks hääl ütleb: "Meil on teie jaoks sobiv doonorelund." Seda kõnet on ta oodanud, seda kõnet on ta kartnud. Kas ta peaks riskima? Kelle pärast tasub elada? Ja milline inimene on surnud, et sina saaksid edasi elada, võimalik, et teistsugusena kui enne?"
David Wagner on kirjutanud liigutava ja elutarga raamatu eksistentsiaalsest köieltantsust, vastutusest ja õnnest."
Nii kutsus Eesti Rahvusraamatukogu oma Facebooki lehel k.a oktoobris David Wagneri raamatu "Elu" esitlusele.
Raamatu teema on tõsine aga lugemine läheb samas ladusalt. Huvitav oli lugeda asjadest, millele siis, kui ise terve oled, kunagi ei mõtle. Tänapäeva meditsiin on kaugele arenenud ja juba 1960-aastatest tehakse selliseid operatsioone, mis sada aastat tagasi oleks olnud teostamatud.
Lisan siia veel härra W humoristlikud mõtted:
"Ja sina, elund, kuulud sa nüüd päriselt mulle? Kellele kuulub siirdatud elund? Kas see kingiti mulle või kuulub see ikkagi Eurotransplantile, kliinikule või haigekassale? On äkki nii, et pean vaid sind säilitama, sinu eest hoolt kandma, sind verega varustama, alal hoidma? Olen ma vaid anum, aparaat, mis sind elus hoiab? Kas ei või ühel päeval saabuda kiri, millest loen: "Härra W, me tahaksime oma maksa tagasi, palun tulge sel-ja-sel ajal haiglasse, me oleme leidnud kellegi parema, kellegi, kes on maksa rohkem ära teeninud, hoolitseb selle eest paremini, oskab sellega enamat peale hakata?"" (lk 187)
Varem on transplantatsioonist kirjutatud Jodi Picoulti raamatus "Oma õe hoidja".
Soovitab Evi
Kommentaarid
Postita kommentaar