Ira Lember "Villa järve ääres"

Romaani tegevus algab elu kirjeldusega sõjaeelses Eesti Vabariigis. Romaani peategelane Maret Kolk kutsutakse koos emaga elama sugulaste juurde villasse järve ääres. Maja perenaine, Veronika Shwan, võtab Mareti ema villasse majapidajannaks.

Proua Veronika oli oma majapidajanna ehk virtinaga, nagu talle meeldis teda naljatlevalt kutsuda, vägagi rahul. Ja neil oli hea läbisaamine.

Majapidajanna Milde lausa armastas oma täditütart. Ja austas teda kui oma tööandjat. Arvestas igal sammul tema tahtmistega. Ta tütre Mareti meelest ehk isegi liiast. Ema liigne abivalmidus ja proua imetlemine tundus teismelisele tütrele pugejalik, millist käitumist ju kooliski tauniti.

Kord kui Maret kuulis majaprouat laulmas ja proua temalt küsis kuidas tema hääl meeldis, siis tüdruk vastas siiralt: "Jah, meeldib, teil on ilus hääl, aga minu emal on veelgi ilusam hääl."

Sel päeval sai Maret emalt oma esimese õppetunni.

Olles juba pererahva kuuldekaugusest väljas, seletas ema tütrele, et nagu ka iseennast ei sobi kiita ega ülistada, teada ju, et enesekiitus hakkab haisema, ja sellepärast ei sobi kiita ka oma ema, isa ja loomulikult ka lapsi, ehkki nad võivad ju olla sinu meelest kõige ilusamad ja kõige parema lauluhäälega, et seda võib ju küll mõelda, kuid selle väljaütlemine on juba ebaviisakas. Ja enese kiitmine, see on juba äärmine ebaviisakus.

Peretütar Violeta ja Maret said juba kohtumise esimesest päevast hästi läbi. Violeta kaasas alati täditütart oma ning sõprade tegemistesse. Maret küll imetleb sõbrannat aga samas vahetevahel ka kadestab ja tahaks olla tema asemel. Tulevik näib helge aga varsti muutub kõik. Vene vägede sissetung ja okupatsioon, siis sakslaste okupatsioon. Tallinna märtsipommitamine, kaitsekraavide kaevamine ning jälle venelaste sissetung Eestisse. Raamatu esimene osa lõpeb härra Shwani ja tema tütre Violeta paadipõgenemisega Rootsi. Maret, kes ei jõudnud õigeks ajaks sadamasse, jäi paadist maha ja näeb vaid rannast kaugenevast paadist väikest täppi.

Maret vaatas süüdistavalt mere poole, mis lahutas teda Violetast, kes sõitis koos oma isaga ema ja vanaema juurde ja ta mõtles solvunult ja kibedalt, et kui praegu oleks Violeta tema asemel olnud, siis oleks teda, jah, teda, kindlasti ära oodatud.

Ja Maret oleks sel hetkel andud ära kõik, müünud kas või oma hinge kuradile, kui oleks saanud oma elu Violeta eluga ära vahetada.

Romaani teises osas jätkub lugu villast järve ääres viiskümmend aastat hiljem. Nüüd asub seal Järvepilgu pansionaat. Pansionaat ei olnud mitte üksnes üks parimatest Eestis, vaid ka kallimatest. Selles oli tosinajagu tube ja neist oli täidetud ainult pooled.

Kuna proua Leili oli Järvepilgu pansionaadist palju head kuulnud, siis järgnevalt tema lugu...

„Niisiis, ma müüsin Nõmmel oma väikse maja, mis suure krundi peal, maha ja selle rahaga saan siin oma elupäevade lõpuni muretult elada, et ei ole vaja ise ahju kütta ega puid muretseda, pole vaja poest sisseoste teha ega toitu keeta, rääkimata remondi tegemisest, mille järele mu maja ammugi lausa kisendas. Kuigi, ega mu lastele ei meeldinud see otsus, kuid ise nad ei muretsenud selle vana Nõmme maja pärast ega keegi neist ei tahtnud seal ilma mugavusteta majas elada ega võtnud minu probleeme oma probleemideks. Mu silmanägemine läheb aga iga päevaga aina viletsamaks ja ma tean, et varsti tuleb päev, kus ma ei saa üksinda majas elada. Nii ma siis otsustasingi, et tulen siia ja ma pole seda veel kahetsenud ja loodan, et ei hakkagi kahetsema.”

Ottol soovitasid lapsed peale naise surma pansionisse tulla, sest nad arvasid, et ta ei oska üksinda end majandada ning panid ise pansioni raha kokku, et isa saaks muretult oma vanaduspõlve veeta.

Raamatu lõpus selgub ka, kes on pansionis see müstiline proua Vy Saksamaalt.

Ira Lemberi raamatud meie ilukirjandusosakonnas: "Daamide valss", "Juba tornid paistavad", "Kaardimajake", "Kaks õde", "Kevadromanss" ja "Sügiscapriccio", "Kohvik pärnade all", "Kuldne kaleidoskoop", "Kummuli Kuu", "Must ratsanik" ja "Ööviiulid", "Päevalilled" ja "Katariina portree", "Vanaema kuldsõrmus", "Õde Veera". 

Samuti on meil romaanitsükkel "Äikese varjud", mille alla kuuluvad: "Enne äikest", "Äike", "Pärast äikest", "Välgust tabatud", "Varjud", "Varjude allee", "Äikese varjud". Need romaanid on avaldatud varjunime all. Artur I. Erich on Ira Lemberi pseudonüüm ning nime Artur Erich taga on Ira Lember ja Erika Esop.