Raamatu tagakaanel pöördub autor Kadri Luik lugeja poole nõnda:
"Armas uudistaja, Sa hoiad käes minu teist raamatut, kus ma jagan Sinuga oma avastusi sel vaimsel teekonnal, kus parasjagu viibin. Mina olen Kadri, lihtsalt üks noor naine teie kõigi hulgast. Ka mina otsin, õpin ning arenen nagu Sinagi. Ka mina õpin veel, kuidas armastada tingimusteta, ka iseennast. Minagi kannan pagasina kaasas oma lapsepõlve, mis mõjutab mind ka tänasel päeval. Ka minul on hirmud ning kahtlused. Oleme kõik ju vaid inimesed!
Nii nagu Sinul, on ka minul oma salaunistused ja eesmärgid. Minu eesmärk on muuta maailma paremaks. Kui Sinul on sama soov, siis tule ühes! Meil on selleks vaid üks võimalus – on vaja muuta iseennast. Me ei saa kontrollida elu ega teisi inimesi, aga me saame muuta oma vaatenurka elule. Jättes kõrvale hukkamõistu, eelarvamused, valed iseenesele, pessimismi ja kadeduse, saame ehitada maailma, kus kõik on siiras ja tõeline; kus meid armastatakse ja väärtustatakse just nendena, kes päriselt oleme. Julge olla Sina ise, sest just niisugusena on Sind maailmale vaja! Mind on saadetud siia selleks, et öelda: Sina lood oma maailma! Astu julgelt välja mugavustsoonist, asu unistama, hakka armastama ja Sa näed, et maailm on märksa ilusam koht, kui arvasid, ja kõik, mis esialgu tundus võimatu, on tegelikult võimalik. Kõik on Sinu kätes!"
Nii tuttav tuli ette raamatus koht, kus autor kirjutab:
"Kummaline, et inimesed võivad tunda haletsust nälgivate Aafrika laste ning kodutute kasside pärast, aga samal ajal ei märka nad hoolt ja armastust pakkuda kõige lähedasematele. ... Mul on ka kassidest ja aafriklastest kahju, aga tegelikkuses on see silmakirjalik, kui me hoolime terve maailma hulkuvatest kassidest ja kodututest, šeerime Facebookis haigete laste, kadunud koerte ja nälgivate pärismaalaste pilte, aga samal ajal ei märka oma koduseinte vahel taibata, et meie roll on pakkuda hoolt, armastust ning kodusoojust just siin ja praegu, kus me praegu oleme."
Väga lihtne on põgeneda raamatute, filmi- või arvutimaailma, selle asemel, et küsida oma lähedastelt: "Kuidas neil päev läks?" Me kardame juba ette vastuseid. Me oleme oma enesekeskses, turvalises maailmas nii kinni ega taha, et keegi meie turvamulli mõra tekitaks. Lihtsam on öelda oma pereliikmele, et ära sega, mul on see või teine "tähtis asi" pooleli. Töökaaslase või tuttavaga me ju nii ei käitu.
"See on veider, kuidas inimesed teevad mingid valikud ja siis eeldavad, et kõik teised peaks nende valikute eest vastutama, tagajärgedega tegelema ja neid inimesi igas olukorras aitama. Roolijoodik loodab mõistvale kohtunikule, burgerifänn vaatab arsti otsa, kui hädad on käes jne. Ma olen viimasel ajal kasvatanud iseloomu kahel moel. Esiteks ei aita ma enam neid inimesi, kes alustuseks ise end ei aita ega suvatsegi mingeid muutusi korda saata. Teiseks tegelen ma sellega, et õpiksin elama teadlikumalt ja targemini, kui olen seda varem teinud...."
Raske on olla selliste inimeste seltskonnas, kes igas asjas teisi süüdistavad ja endas mingit viga ei näe. Lõpuks hakkadki neid vältima, et oma eluenergiat säästa.
Kadri Luige blogi, raamatuga samanimeline "Julgus mõelda, julgus öelda" asub Facebookis. Blogi algus aga on veebiaadressil http://kathriin.blogspot.com.
Kadri kaasautorluses on varem ilmunud raamat "Must ja valge luik" (autorid Kadri Luik, Lauri Luik). Kirjastus Pilgrim, 2013
Kommentaarid
Postita kommentaar