Otse põhisisu juurde

"Eestlaste unistuste ja mälestuste Krimm"

Pühendatud eestlaste Krimmi asumise 150. aastapäevale 
Krimmi-Eestlaste selts: Tallinn 2010 

http://www.rahvaraamat.ee/images/products/000/031/368/thumbnails/view/2882a2676fe7baa1a4c355f843c6f6b3f7e496db/eestlaste-unistuste-ja-m%C3%A4lestuste-krimm.jpgKrimmi juurtega inimesi ühendab 2006. aastal loodud Krimmi-eestlaste Selts. 

Aastatel 1861-1863 leidis aset eestlaste esimene suurem väljarändamine Krimmi. Sellest raamatust leiate põliste krimmieestlaste ja nende järeltulijate mälestused oma esivanemate elust Krimmis. Kunagi 150 aastat tagasi läksid eestlased prohvet Maltsveti innustusel ja keiser Aleksandri loal otsima paremat elupaika. Selleks pidi saama Krimm, kus oli tasuta vaba põllumaad saadaval. Raamatus räägitakse raskest elust Krimmis. Ei puudunud seal ka rõõmud. Kel hästi läks, sai järje peale. Ja kuidas siis kõik vara kaotati ja pered lahutati, kui 1930. aastal algasid stalinlikud repressioonid. 

Järgnevalt raamatust mõned katkendid Erna Liiviku mälestustest: 

"Juturaamatuid meie kodus ei olnud. Et ise oleksin Džurtši-ajal lugenud, seda ei mäleta. Isa ei lugenud, kuid ema armastas lugeda. Džurtšis oli raamatukogu. Raamatuid andis välja kooliõpetaja. Toomas käisin neid mina. Ema ütles: "Võta see, kus pealkirja all on sõna "romaan"." 

Erna Liiviku pere tuli Eestisse tagasi 1922. aastal. Meenutused raamatust:

"Miks me ära tulime? Isa ei sallinud punaseid ja Venemaal valitsesid nälg ning viletsus. Ega Džurtši küla põlisperedest 1922. aastal rohkem ei tulnud, ainult minu isa oma perega. Ema ei tahtnud tulla. Sugulased olid ju kõik Krimmis, Eestis ei olnud kedagi ees ootamas. Ja milline oli elu Eestis, sellest ei olnud ettekujutust. Emale soovitati lasta Juhanil üksi minna, aga ema ei tahtnud lastega Krimmi maha jääda. Ei teadnud ju, milliseks Venemaal elu kujuneb. Ja nii me tulimegi." 

Ene Liivik (Erna Liiviku tütar) annab raamatus pikema ülevaate Pertelite ja Tadlerite suguvõsast. Ene Liivik on uurinud oma sugupuu kohta andmeid kirikuraamatutest. 

Bertel, Pertel 
1725.-1726. aasta adramarevisjoni andmetel asus Järvamaal Madise kihelkonnas Albu külas Kütti Hanso majapidamine kuueliikmelise perega. Peremeest revisjoni andmetel talus ei olnud. Arvata võib, et ta võis hukkuda Põhjasõja (1700-1721) keerises. Talu pidas perenaine koos kahe tööjõulise mehe ning kolme alla viieteistaastase lapsega. Kütti Hans on siiani teadaolevalt kaugeim Pertelite-Pärtelite esivanem.


Ene Liivik on kirja pannud esivanemate mälestused ajast Eestis enne 1862. aastat, teekonna Eestist Krimmi. Järvamaalt läks Krimmi mitu voori inimesi. Esimesse voori kuulus 324 inimest: 153 meest ja 171 naist. Teise voori 387, nende seas 118 passiomanikku. Teise, Valkmanni vooriga läksid ka Kurult pärit Madis Berteli ja Kuksema mehe Mihkel Tadleri pere. Järgnevad meenutused elust Krimmis ja taas elust Eestis. 

Lugeja leiab raamatust väljarändajate järeltulijate Leontine Uuendi, Tiina Treimanni, Georg Lukase, Maie ja Valter Käbali, Tiina Toometi ja Meeri Nikolskaja mälestused. tagasipöördumisest sünnimaale Eestisse. 

Raamatus on palju fotosid. Pildid annavad hea ülevaate 20. sajandi esimese poole moest ja arhitektuurist. 

Loe lisaks eestlaste väljarändamisest: 
Lea Jürgenstein "Peterburi eestlaste lood", 2011 Ajakirjade Kirjastus 
Siberi eestlaste elud ja lood, 2010 Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastus 
Uued väliseestlased : Eesti elulood avatud maailmas, 2012 Tammerraamat 

Kommentaarid