Adharanand Finn "Jooksuga Keeniasse: maailma kiireimate jooksjate saladuste jälil"

Spordiajakirjanik ja hobijooksja Adharanand Finn, kes oli aastaid jälginud Keenia sportlaste edu maailma olulisematel pikamaajooksu võistlustel, olümpiamängudel ja maratonidel, kolis oma perekonnaga Inglismaalt Keeniasse sihiga avastada Keenia jooksjate saladus ja proovida, kas ta suudab ka ise nendega sammu pidada.

Perekond Finn kolis väikesesse Iteni linna, kus elavad sajad riigi parimad sportlased ja mis on väidetavalt ka maailma jooksupealinn, muuhulgas on ka tuntud Eesti keskmaajooksja Tiidrek Nurme Itenis treeninud.

Iteni pärale jõudnud, pani ta tossud jalga ja suundus tolmustele radadele, kus jooksis kõrvuti olümpiavõitjate, noorte lootuste ning paljasjalgsete koolilastega. Ta sõi nende toitu, magas nende treeninglaagrites, intervjueeris nende treenereid ja ärkas üles kell viis hommikul, et treenida mäkkejooksu. Ja kõige selle lõpus ootas teda tema unistus – võimalus joosta südikalt koos Keenia parimate jooksjatega oma esimest maratoni mööda lõvidega asustatud Keenia tasandikke.

"Jooksuga Keeniasse" on ühtaegu nii spordi- kui reisiraamat, kirjeldades läbi spordiprisma Keenia eluolu, inimesi ja loodust.

Mulle kui jooksusõbrale meeldis väga (ja tekitas neidsamu tundeid) järgmine lõik:

... "Ma lähen jooksma," vastan.

"Miks?" küsib ta. See on hea küsimus, kuid hetk enne jooksma minemist ei ole sellele vastamiseks just parim aeg. Hetk enne väljaminemist on kohati väga raske täpselt meenutada, miks sa seda teed. Tihti tuleb üle saada näägutavast mõttetuse tundest ja kinnitada tossupaelte sidumise ajal, et ükskõik kui tarbetu see ka ei tunduks, oled pärast lõpetamist rõõmus, et seda ikka tegid. Sellest saab aru alles pärast jooksmist, kuigi isegi siis on põhjust keeruline lahti mõtestada. Tunned end lihtsalt hästi. Pärast jooksmist tunned, nagu oleksid maailmaga rahul, justkui oleks täitunud mingisugune määratlematu sisemine vajadus.

"Sest see on lõbus," ütlen. Ta naeratab. See vastus on tema meelest loogiline. Kui mingi tegevus on lõbus, siis on see täiesti piisab põhjendus selle tegemiseks.

Soovitab Kaili