Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head...
Neid ridu lugedes meenub paljudele kindlasti midagi. Nagu ka neid:
Ammu tahaks magada. Öö ei lase magada.
Neid ridu lugedes meenub paljudele kindlasti midagi. Nagu ka neid:
Ammu tahaks magada. Öö ei lase magada.
Pimeduse kardinad küll tõmmatud on ette...
Või neid:
Isa tuli koju – isa käed on külmad.
Isa tuli koju – isa ja ta hing.
Isa tuli koju – ja ta kurvad silmad.
Isa tuli koju – ja ta suitsuving...
Üks, mis kindlasti nende sõnade taustal peas helisema hakkab, on üks tuttav viisijupike. Ja kõigil neil on sama autor – Mait Vaik.
"Kõigil on alati õigus" on Mait Vaigu esmakogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 1988-2012.
"Vennaskonna, Sõpruse Puiestee ja teiste klassikute austajad ei tohi Vaigu raamatust mööda vaadata. Raamatus avaldatud tekste on bändidest kasutanud Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud, The Tuberkuloited, Unenäopüüdjad ja Sõpruse Puiestee. Kuidas eristada lauluteksti ja luuletust, ei tasu siinkohal lahkama hakata. Igatahes on Vaik juba ammu enne oma raamatu ilmumist olnud autor, kelle tekstid resoneerivad rohujuuretasandil ja on saanud osaks folkloorist, mida tsiteeritakse baaris, tänaval ja kontserdisaalis" kirjutab Kaarel Kressa Eesti Päevalehes.
Märt Sepperi hinnangul on Mait Vaik on end oma esimese luulekoguga kinnitanud Eesti paremate luuletajate sekka, kelle hulka kuuluvad Juhan Liiv, Heiti Talvik, Ernst Enno, Marie Under jpt. /.../ Tema luuletustes ei ole esindatud valgust ja õnne, aga on lootus, et need saabuvad millalgi ja alati. Ka loodus ja linn on tähtsal kohal, kujutamaks peamõtet. Luuletused, kus temaatika seondub linnaga, on alati rõhutanud inimeste kahepalgelisust ja valesid, koos lunastuseootusega, aga loodust kirjeldab ta meile kui elu ja olemust, mis kutsumas headusele. ("Rahvuslik Teataja" nr 7 (10))
/.../ Võin elada ka lõpuni
Su puudutusteta,
Kuid pärast surma
Ma enam Sinuta ei saa /.../
Luulekogu sisaldab peaaegu kogu Vaigu loomingut ehk umbes sadat luuletust. Tema sõnul luulekogu pealkiri "Kõigil on alati õigus" sümboliseerib mastaapsust elus. 43-aastane Vaik kinnitab, et on 20-aastase loomeperioodi vältel suutnud iseendaks jääda. "Praegu on kärsitust võrreldes varasemaga vähem, teisalt annab nooruse sihitu valu hoo, mida keskeas enam pole." (publik.ee)
/.../ Keda kutsus pimedus mu tuppa,
Kelle võttis kaasa täna – kutsus nukruse ja igavikutunde,
Uni vabandas, läks ära /.../
Ja lõpetuseks:
/.../ Kes tuulena elada tahab
See kunagi tuuleks ka saab.
Ära kahtle kui tõeliselt tahad,
Sest kahtlus sind hoiabki maas. /.../
Või neid:
Isa tuli koju – isa käed on külmad.
Isa tuli koju – isa ja ta hing.
Isa tuli koju – ja ta kurvad silmad.
Isa tuli koju – ja ta suitsuving...
Üks, mis kindlasti nende sõnade taustal peas helisema hakkab, on üks tuttav viisijupike. Ja kõigil neil on sama autor – Mait Vaik.
"Kõigil on alati õigus" on Mait Vaigu esmakogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 1988-2012.
"Vennaskonna, Sõpruse Puiestee ja teiste klassikute austajad ei tohi Vaigu raamatust mööda vaadata. Raamatus avaldatud tekste on bändidest kasutanud Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud, The Tuberkuloited, Unenäopüüdjad ja Sõpruse Puiestee. Kuidas eristada lauluteksti ja luuletust, ei tasu siinkohal lahkama hakata. Igatahes on Vaik juba ammu enne oma raamatu ilmumist olnud autor, kelle tekstid resoneerivad rohujuuretasandil ja on saanud osaks folkloorist, mida tsiteeritakse baaris, tänaval ja kontserdisaalis" kirjutab Kaarel Kressa Eesti Päevalehes.
Märt Sepperi hinnangul on Mait Vaik on end oma esimese luulekoguga kinnitanud Eesti paremate luuletajate sekka, kelle hulka kuuluvad Juhan Liiv, Heiti Talvik, Ernst Enno, Marie Under jpt. /.../ Tema luuletustes ei ole esindatud valgust ja õnne, aga on lootus, et need saabuvad millalgi ja alati. Ka loodus ja linn on tähtsal kohal, kujutamaks peamõtet. Luuletused, kus temaatika seondub linnaga, on alati rõhutanud inimeste kahepalgelisust ja valesid, koos lunastuseootusega, aga loodust kirjeldab ta meile kui elu ja olemust, mis kutsumas headusele. ("Rahvuslik Teataja" nr 7 (10))
/.../ Võin elada ka lõpuni
Su puudutusteta,
Kuid pärast surma
Ma enam Sinuta ei saa /.../
Luulekogu sisaldab peaaegu kogu Vaigu loomingut ehk umbes sadat luuletust. Tema sõnul luulekogu pealkiri "Kõigil on alati õigus" sümboliseerib mastaapsust elus. 43-aastane Vaik kinnitab, et on 20-aastase loomeperioodi vältel suutnud iseendaks jääda. "Praegu on kärsitust võrreldes varasemaga vähem, teisalt annab nooruse sihitu valu hoo, mida keskeas enam pole." (publik.ee)
/.../ Keda kutsus pimedus mu tuppa,
Kelle võttis kaasa täna – kutsus nukruse ja igavikutunde,
Uni vabandas, läks ära /.../
Ja lõpetuseks:
/.../ Kes tuulena elada tahab
See kunagi tuuleks ka saab.
Ära kahtle kui tõeliselt tahad,
Sest kahtlus sind hoiabki maas. /.../
Kommentaarid
Postita kommentaar