"Ja veel praegu, nii palju aastaid hiljem, kui ma kõike seda kirjutan, seisaksin nagu selsamal kohal silla all kõrkjate vahel ja näen, et ema viipab, et ta viipab mulle igavesti."
Elu aga läheb edasi. Aksel on andekas klaverimängija. Ta harjutab kodus palju ja keskendub noorte pianistide konkursile, hakkab koolist poppi tegema ja lõpuks jätab kooli hoopis pooleli. Konkursi võidab aga Anja Skoog - tüdruk, kes elab läheduses ja kellesse Aksel on armunud. See on kaunis ja müstiline armastus kahe noore ja andeka kunstniku vahel. Aksel suubub klaverimängu, kuna mõistab, et see ongi ta saatus. "Kõige tähtsam on mitte kunagi ükskõikne olla. Isegi kui sa harjutad, pead sa mängima nii, nagu oleks iga stroof, iga klahvilöök viimane, mida sa siin elus teed." Kui Aksel saab 18-aastaseks, annab ta varsti oma soolokontserdi ja sellest oleneb tema tulevik suurel määral.
Romaanis on juttu ka teistest noortest, kes püüavad saavutada edu pianistidena. Tee kuulsuseni on raske ja nõuab tohutut tööd ja eneseteostust. On palju rivaalitsemist kui ka üksteise toetamist. Kõik nad soovivad olla parimad. Kunst nõuab pühendumist loobumise hinnaga.
Romaani autor on klaverimängu imelaps, kellest on praeguseks saanud tunnustatud džässpianist ja omanäoline helilooja. Lisaks sellele on ta luuletaja, laulusõnade kirjutaja ja romaanikirjanik.
See on ilus ja liigutav raamat, mida soovitan lugeda.
Anne Randmere
Kommentaarid
Postita kommentaar