Romaani tegevus toimub ühe ööpäeva jooksul. Tegevuspaigaks on idülliline saar - Norra võrdkuju. Inimesed toimetavad oma igapäevaseid toimetusi. Kirjeldatakse lauta, kus emised toidavad oma vastsündinud põrsaid ja kult kõnnib rahutult kõrvalsulus. Õhus on tunda ärevust.
Saarele on tulnud võõras mees, "kes otsib meeleheitlikult paika, mis ta terveks teeks". Ta jäi haigeks pärast seda, kui vabrik õhku lendas ja ta eluga pääses. Ta otsib vaikust ja rahu ja on nüüd jõudnud siia haljendavale saarele. Saatuse tahtel kohtub ta metsas kauni tütarlapse Ingaga ja tapab ta. Inga armastatu Rolvi eestvedamisel hakatakse meest jahtima, püütakse ta lõksu ja tapetakse. Kogu kauni saare elanikkond on nagu hullunud jõuk jahil. Kui tegu on tehtud, tuleb selginemise hetk - mees oli nõrgamõistuslik ja ei teadnud, mida ta teeb. Algul püütakse leida patuoinast, kes massipsühhoosi vallandas. Kuid ikkagi jääb igaüks oma südametunnistusega üksi. "Nad seisid ja ägasid koorma all. Uue koorma all." Keegi ei suutnud neid aidata.
Romaan lõpeb lootusega, et hingehaavade paranemine on võimalik ja elu läheb edasi. Nad olid korraks maha paisatud. "Sügavale maa sisse. Aga seejärel oldi vaprad ja suudeti tõusta. Küllap oli põrmus olnud üks seeme. Nii et tõusti üles. Silmad selginesid ja nähti, et võis usaldada seda, kes lõi nii suurelt elu ja surma. Peagi on päike kõrgel ning rohi ja lehed rohelised." Elu haljendaval saarel läheb edasi.
T. Vesaas on Norra modernist, kelle paljudest romaanidest on eesti keeles ilmunud veel romaan "Jääloss" (1966). See on lüüriline ja südamlik romaan inimese üksildusest ja kaaslase igatsusest kauni põhjala talvelooduse taustal. Soovitan ka seda lugeda.
Soovitab Anne
Saarele on tulnud võõras mees, "kes otsib meeleheitlikult paika, mis ta terveks teeks". Ta jäi haigeks pärast seda, kui vabrik õhku lendas ja ta eluga pääses. Ta otsib vaikust ja rahu ja on nüüd jõudnud siia haljendavale saarele. Saatuse tahtel kohtub ta metsas kauni tütarlapse Ingaga ja tapab ta. Inga armastatu Rolvi eestvedamisel hakatakse meest jahtima, püütakse ta lõksu ja tapetakse. Kogu kauni saare elanikkond on nagu hullunud jõuk jahil. Kui tegu on tehtud, tuleb selginemise hetk - mees oli nõrgamõistuslik ja ei teadnud, mida ta teeb. Algul püütakse leida patuoinast, kes massipsühhoosi vallandas. Kuid ikkagi jääb igaüks oma südametunnistusega üksi. "Nad seisid ja ägasid koorma all. Uue koorma all." Keegi ei suutnud neid aidata.
Romaan lõpeb lootusega, et hingehaavade paranemine on võimalik ja elu läheb edasi. Nad olid korraks maha paisatud. "Sügavale maa sisse. Aga seejärel oldi vaprad ja suudeti tõusta. Küllap oli põrmus olnud üks seeme. Nii et tõusti üles. Silmad selginesid ja nähti, et võis usaldada seda, kes lõi nii suurelt elu ja surma. Peagi on päike kõrgel ning rohi ja lehed rohelised." Elu haljendaval saarel läheb edasi.
T. Vesaas on Norra modernist, kelle paljudest romaanidest on eesti keeles ilmunud veel romaan "Jääloss" (1966). See on lüüriline ja südamlik romaan inimese üksildusest ja kaaslase igatsusest kauni põhjala talvelooduse taustal. Soovitan ka seda lugeda.
Soovitab Anne
Kommentaarid
Postita kommentaar