"Sõja valu ja ilu" pole mitte tavaline ajalooraamat, mis kirjeldaks sõja põhjusi, kulgu või tagajärgi, vaid pigem kirjeldab seda, milline see oli: seda läbi 22 sõtta kistud ning sõjas ühel või teisel moel osalenud inimese kogemuste.
Need inimesed on väga erineva taustaga: on erinevatel pooltel sõdinuid kui ka tsiviilelanikke, nii lihtsõdureid kui sanitare, nii mehi kui naisi, kuid valdavalt on nad noored, vaid umbes 20-aastased. Neist 22-st mitte kõik ei tule sõjast eluga tagasi, mõned saavad kangelasteks, mõned langevad vangi. Erinevast saatusest, rollist, soost ja rahvusest hoolimata ühendab neid kõiki siiski fakt, et sõda röövib neilt midagi: nooruse, illusioonid, lootuse, inimlikkuse – elu.
Raamat tugineb neist inimestest järele jäänud materjalil: kirjadel, päevikutel, memuaaridel. Igas lühipeatükis kirjeldatakse, mida need konkreetsed inimesed alates 1914. aasta augustist kuni 1918. aasta novembrini mõtlesid või tegid.
Minu jaoks oli üllatav, kui paljud neist inimestest esialgu rõõmu ja hakkamisega sõtta läksid, tajumatagi, et sellega kaasneb vajadus tappa ning ühtlasi saada ka ise surma:
"Ma polnud mitte ainult liiga ebamugavas asendis, vaid ka liiga erutatud. Mõne tunni pärast pidin minema oma esimesele rünnakule. Mus polnud põrmugi hirmu ega isegi mitte närvilisust, vaid ainult kihk alustada. Tunnid paistsid lõputuna. Kas koidikut ei tulegi?"
Need inimesed on väga erineva taustaga: on erinevatel pooltel sõdinuid kui ka tsiviilelanikke, nii lihtsõdureid kui sanitare, nii mehi kui naisi, kuid valdavalt on nad noored, vaid umbes 20-aastased. Neist 22-st mitte kõik ei tule sõjast eluga tagasi, mõned saavad kangelasteks, mõned langevad vangi. Erinevast saatusest, rollist, soost ja rahvusest hoolimata ühendab neid kõiki siiski fakt, et sõda röövib neilt midagi: nooruse, illusioonid, lootuse, inimlikkuse – elu.
Raamat tugineb neist inimestest järele jäänud materjalil: kirjadel, päevikutel, memuaaridel. Igas lühipeatükis kirjeldatakse, mida need konkreetsed inimesed alates 1914. aasta augustist kuni 1918. aasta novembrini mõtlesid või tegid.
Minu jaoks oli üllatav, kui paljud neist inimestest esialgu rõõmu ja hakkamisega sõtta läksid, tajumatagi, et sellega kaasneb vajadus tappa ning ühtlasi saada ka ise surma:
"Ma polnud mitte ainult liiga ebamugavas asendis, vaid ka liiga erutatud. Mõne tunni pärast pidin minema oma esimesele rünnakule. Mus polnud põrmugi hirmu ega isegi mitte närvilisust, vaid ainult kihk alustada. Tunnid paistsid lõputuna. Kas koidikut ei tulegi?"
Alfred Pollard, 15. juuni 1915
Sõja kulgedes muutus optimism aga tihti pessimismiks, maad võttis ükskõiksus:
"… Seejärel muutuvad igapäevaseks isegi kõige ohtlikumad olukorrad, kuni päevad paistavad mööduvat pakkumata midagi muud, kui surma pidev lähedus. Kuid ka see mõte – kui tugev see ka alguses polnud – tõrjutakse kõrvale, kuna see on pidevalt lähedal ja seepärast tähtsusetu. Olen täiesti veendunud, et ühest tundest võib ära tüdineda. Üks inimene ei saa niisama lõputult ringi käia ja surma karta või kasvatada hirmujudinast kantud huvi surma läheduse vastu. Vaim kannatab ja tõukav selle kõrvale, olen näinud, kuidas üht minu kõrval olevat meest tulistatakse, kuid tegelenud tulejuhtimisega edasi. Kas ma olen tundetu? Ei, ma vaid imestan vähem."
Edward Mousely, 13. detsember 1915
Sõda mõjutas neid noori inimesi aga väga palju ning ega ilmaasjata hakatud hiljem Esimeses maailmasõjas osalenud ja sellest osavõtmise tulemusena invaliidistunud või vaimselt ning moraalselt muserdatud noort põlvkonda nimetama kadunud sugupõlveks, keda oma teostes on käsitlenud muuhulgas ka E. M. Remarque ning E. Hemingway.
Soovitab Kaili
Kommentaarid
Postita kommentaar