Viimasel ajal tundub mulle, et üha enam ilmub selliseid raamatuid, mida ei oskagi rangelt ei noorte- ega täiskasvanuteraamatute hulka liigitada – sobivad nad niivõrd laiale lugejaskonnale. Nii on ka Suzanne Collinsi "Näljamängude" triloogiaga (on see hea või halb, jääb igaühe otsustada, kuid tegu on taaskord triloogiaga), mille esimese osa tutvustus ütleb:
"Kunagise Põhja-Ameerika varemetel asub särav Kapitoolium, mille elanike oodatuimaks meelelahutuseks on iga-aastased Näljamängud, mille võitmine tähendab kuulsust ja rikkust, kaotus aga kindlat surma. 16-aastasest Katniss Everdeenist saab mängudel osaleja ilma, et ta seda tegelikult tahaks. Kui ta soovib võita, peab ta hakkama valima ellujäämise ja inimlikkuse, elu ja armastuse vahel."
Seega ühest küljest kui selge noorteraamat: noored tegelased, ohtlikud seiklused ja suured tunded. Teisalt aga kooruvad triloogia kolmest osast välja märksa tõsisemad ning ka praegu aktuaalsed teemad: tõsieluseriaalide võidukäik ja nende mõju, valitseva klassi manipuleerimine informatsiooniga, eemaldumine loodusest ja kõrgtehnoloogia võidukäik. Seega sobib ka nõudlikumale lugejale.
Võrdleksin lugu Vana-Roomaga, kus rahvale pakuti tsirkust ja leiba ning areenidel võitlesid elu ja surma nimel gladiaatorid: tulevikuriigis Panemis asendab amfiteatreid televisioon ning gladiaatorite asemel võitlevad noored, kellest enamikul selleks igasugune ettevalmistus puudub.
Raamat on põnev ja kaasahaarav, ma ei nõustu ka mõnelt poolt loetud kriitikaga peategelase tunnete ja mõtete aadressil – noored ei mõtle ega tunne samamoodi kui täiskasvanud ega peagi seda tegema.
Huvilised võiksid vaadata ka Näljamängudele loodud eestikeelset toetuslehekülge ning silma peal hoida kinokavadel, sest 23. märtsil esilinastub triloogia esimese osa filmiversioon.
Soovitab Kaili
Huvilised võiksid vaadata ka Näljamängudele loodud eestikeelset toetuslehekülge ning silma peal hoida kinokavadel, sest 23. märtsil esilinastub triloogia esimese osa filmiversioon.
Soovitab Kaili
Kommentaarid
Postita kommentaar