Eesti Memento Liit kutsus 2010. aasta kevadel koolinoori küüditatute koolimälestusi koguma. Sellest raamatust leiategi 1941. ja 1949. aastal Siberisse saadetud laste koolimälestusi, mida tänased kooliõpilased kirja panid.
Paljud küüditatud meenutasid, kuidas neid ja vanemaid tuldi ära viima. Öeldi, et on passikontroll ja siis kui sisse tuldi, teatati, et pangu ennast ja lapsed riidesse, asjad kokku ja on minek. Erinevatest meenutustest saame teada, et asju ja toitu võis inimese kohta kaasa võtta 50-500 kg.
Paljudest meenutustest jäi meelde, et kui Siberisse jõuti ja rongilt maha lasti, siis toimus nagu orjakauplemine, kus kolhoosiesimehed valisid omale tööjõudu. Kõigepealt valiti 14-15 aastased poisid ja lastega pered jäeti viimaseks. Lapsed said Siberis päris hästi hakkama, sest nad harjusid kiiremini uute oludega.
Nooremad lapsed, kes koos vanematega Siberisse saadeti, meenutavad kõik kooliajast, et nad ei osanud vene keelt ja alguses oli koolis raske aga läbisaamine õpetajate ja kaasõpilastega oli hea. Vene keele õppisid nad ruttu ära ja koolis olid eestlased tublid õpilased. Paljud lõpetasid 7 klassi ja ka 10. Aga kui küüditatud tahtsid ülikooli minna ja sisseastumiseksamid juba ära tegid, siis vastu neid ikka ei võetud.
Väljasaadetud meenutavad Siberi kaunist loodust, palavat suve ja külma ning lumerohket talve. Talvel käidi koolis puhvaikade ja lubjaviltidega, sest külma oli 40 ja vahel ka 60 kraadi. Enamuses mälestustes lapsed meenutasid, et koolis peeti nääripidu ja nad said kingiks kommikoti.
Osades koolides olid koolitarbed: vihikud-raamatud kooli poolt. Osades koolides, kus koolitarbeid ei olnud, kirjutati ka vanade ajalehtede, raamatute ning koolivihikute tühjadele äärtele ja ridade vahele.
Kõikidest meenutustes jääb kõlama, et koolilapsed peale koolitunde ja koolivaheaegadel käisid emal tööl abiks või ise tööl, sest paljudel lastel oli isa vangilaagris või surnud. Palju poisse läks juba peale neljanda klassi lõpetamist tööle.
Kõik meenutasid Stalini surmapäeva. Kuidas venelased nutsid ja eestlased hoidsid rõõmu tagasi, sest oli lootus taas kodumaale tagasi saada.
Paljud küüditatud meenutasid, kuidas neid ja vanemaid tuldi ära viima. Öeldi, et on passikontroll ja siis kui sisse tuldi, teatati, et pangu ennast ja lapsed riidesse, asjad kokku ja on minek. Erinevatest meenutustest saame teada, et asju ja toitu võis inimese kohta kaasa võtta 50-500 kg.
Paljudest meenutustest jäi meelde, et kui Siberisse jõuti ja rongilt maha lasti, siis toimus nagu orjakauplemine, kus kolhoosiesimehed valisid omale tööjõudu. Kõigepealt valiti 14-15 aastased poisid ja lastega pered jäeti viimaseks. Lapsed said Siberis päris hästi hakkama, sest nad harjusid kiiremini uute oludega.
Nooremad lapsed, kes koos vanematega Siberisse saadeti, meenutavad kõik kooliajast, et nad ei osanud vene keelt ja alguses oli koolis raske aga läbisaamine õpetajate ja kaasõpilastega oli hea. Vene keele õppisid nad ruttu ära ja koolis olid eestlased tublid õpilased. Paljud lõpetasid 7 klassi ja ka 10. Aga kui küüditatud tahtsid ülikooli minna ja sisseastumiseksamid juba ära tegid, siis vastu neid ikka ei võetud.
Väljasaadetud meenutavad Siberi kaunist loodust, palavat suve ja külma ning lumerohket talve. Talvel käidi koolis puhvaikade ja lubjaviltidega, sest külma oli 40 ja vahel ka 60 kraadi. Enamuses mälestustes lapsed meenutasid, et koolis peeti nääripidu ja nad said kingiks kommikoti.
Osades koolides olid koolitarbed: vihikud-raamatud kooli poolt. Osades koolides, kus koolitarbeid ei olnud, kirjutati ka vanade ajalehtede, raamatute ning koolivihikute tühjadele äärtele ja ridade vahele.
Kõikidest meenutustes jääb kõlama, et koolilapsed peale koolitunde ja koolivaheaegadel käisid emal tööl abiks või ise tööl, sest paljudel lastel oli isa vangilaagris või surnud. Palju poisse läks juba peale neljanda klassi lõpetamist tööle.
Kõik meenutasid Stalini surmapäeva. Kuidas venelased nutsid ja eestlased hoidsid rõõmu tagasi, sest oli lootus taas kodumaale tagasi saada.
Siberi kaaslastega korraldavad nad kokkutulekuid siiani. Koos meenutatakse sealset elu ning lauldakse sealseid laule.
Jutu lõpetas Milvi väga ilusate mõtetega: "Ma ei nuta, ei hala, ei krigista kellegi peale hambaid. Elu läks ja läheb oma rada edasi."
Jutu lõpetas Milvi väga ilusate mõtetega: "Ma ei nuta, ei hala, ei krigista kellegi peale hambaid. Elu läks ja läheb oma rada edasi."
Kommentaarid
Postita kommentaar