"Rowan kaevas, lõikas, peksis, hakkis ja higistas. Tunnid lendasid mööda. Ta lõikas maha puuronte, ikka veel seisvaid surnud puid, mida tuli saaks kütuseks kasutada. Kui ta tundis energia kadumist, peatus ta nii kauaks, et suu oma varustusekotist maapähklivõiga kuivikuid täis toppida ja see alla uhta oma ainsa kokakoolaga – nüüd peaaegu kuum –, mille ta kaasa oli võtnud. Tema riided pritsiti täis roosat löga repellendi teisel mahakallamisel ning selle all põlesid ta selg, jalad ja õlad kuumusest ja halastamatu jõupingutuse tundidest. Ent ta tundis seda minutit, kui asi hakkas nende tahtmist mööda minema. Massiivne suitsupilv hõrenes – ainult veidi – ja ta nägi läbi selle Põhjatähe valguse ainsat lootusrikast pilgutust. Päev oli põlenud öösse, kuni nad lahingut olid pidanud.Ta ajas end sirgu ja painutas selga tahapoole, et pinget leevendada, vaatas tagasi sellesse musta mahapõlenud metsalaama, mille tuli oli õginud – söestunud palgid, tüükad, kummituslikud ogad, surnud tuhalombid. Nüüd pole seal enam midagi süüa, mõtles ta, ja nad olid kütusevaru tulepea juurest läbi lõiganud. Rowani energia voolas tagasi. See polnud veel läbi, kuid nad olid tule võitnud. Draakon hakkas pikali heitma..."
Rowan ja tema kaaslased on suitsussehüppajad, kelle tööks on metsatulekahjude kontrolli alla saamine ning kustutamine.
Nagu Nora Robertsi romaanides ikka, on siin kaasahaaravat põnevust, pahad ja head tegelased, kuumad tunded ja õnnelik lõpp. Kes tahavad tõsisema lugemise sekka ka veidi lõõgastust, siis "Tulejälitajad" on selleks igati kohane.
Soovitab Iivi
Kommentaarid
Postita kommentaar