Rosamunde Pilcher on kinnistunud enamiku (nais)televaatajate mällu kui tõeline naistekate looja, sest tema teoste järgi vändatud filmid on kõik kui ühe vitsaga löödud. Kõlab kuidagi kahtlaselt, et midagi tema loomingust soovitada. Ja ometi julgen seda teha.
1995. aastal eesti keeles ilmunud "Merikarbiotsijad" on teistmoodi. Romaani peategelane võiks olla meie lugejate jaoks tähtis. Penelope Keeling on naine, kes palju läbi ja üle elanud ja selles mõttes on temaga hea samastuda, sest kes ikka saab Eesti Vabariigis kiidelda, et elu on lust ja lillepidu. Penelope tugevus on naiselikkuses, julguses olla tema ise ja oskuses olla üle kõigest, mis häirib. Ta elu on sisukas ja kadestamisväärne. Ja muidugi lisab vürtsi armastuslugu, millel on oma lõpp. Penelope kasvatab üles kolm last, üks ebameeldivam kui teine, ometi on ta kõiki kolme juhatanud oma parima äratundmise järgi. Siit meile kõigile lohutus: mõnikord asjad lihtsalt ei õnnestu. Aga see ei murra tema elujõudu ja ta jääb helgeks päikesenaiseks lõpuni. Teose lõpuni.
Mul on väga helge mälestus ungari kirjaniku Magda Szabò jutustusest "Saaresinine". Lasteraamat, aga nii armas lugeda ka täiskasvanul, eriti sellisel lapsemeelsel.
9-aastase Valentini ema on haiglas. Sellepärast, et oli autoavarii, see aga juhtus üsna kurval põhjusel – koerake jooksis teele ja vältimaks otsasõitu keeras ema tugevalt rooli ja juhtus teadagi mis. Ja siis algab sündmuste virvarr: ühel ööl viiakse Valentin pilvelaevaga põnevasse kohta, kus elavad sõbralikult koos kõik loomad. Nad räägivad ja käituvad nagu inimesed. Parimad neist on arstid ja nad tegelevad sellega, et otsivad Valentini emale ravimit – tänutäheks, et ema säästis koera. Rohi, mis saab ema terveks teha, on saaresinine. Kõik komponendid on peaaegu koos, kuid vaja on viimast, mille mõjul saaks arstim ilusa helkleva, saaresinisele iseloomuliku värvuse.
Rohkem ei jutustagi, sest see, kuidas saadakse viimane osis, on tegelikult nii põnev ja armas ja inimlik, et lugu tasub lugemist.
Kommentaarid
Postita kommentaar