Koolipoiss Finn elab emaga kahekesi kortermajas. Isa on juba ammu nende juurest ära läinud, loonud uue pere ja siis õnnetult surma saanud. Kuid Finnil on veel vanaema, onud ja tädid, kelle pool igal aastal jõuluõhtut veeta. Tal on sõbrad koolist, naabrid ja Tanja, tema esimene armastus, kelle taga ta koolipingis istub ja kelle tumedaid läikivaid juukseid imetleb.
Elu läheb paremuse poole. Seina pannakse tapeet. Üüriline Kristian toob korterisse televiisori ja malelaua. Kuni ühel päeval saabub perekonda väike müstiline poolõde, sõidab ihuüksi bussiga, käes helesinine kohver asjadega, ja pöörab kogu elu pea peale. Ema, kes seni oli Finni jaoks kindel kui kalju, muutub ebakindlaks ja raskesti mõistetavaks.
Linda saab Finni ja ema juures elada vaid aasta, kui ametivõimud otsustavad, et üksikema ei saa last adopteerida ja saadavad ta ära perekonda. "... võib-olla oli Linda olnud vaid ingel, kelle Meie Isa oli saatnud selleks, et teme elu korda seada, ta oli meile antud vaid laenuks ja me pidime olema temaga veedetud aja eest tänulikud."
"Me olime loodusjõudude halvatud ohvrid ning istusime hiirvaikselt oodates midagi veel hullemat... Me elasime kumbki omaette, vaikusemere põhjas, ja ei tõusnud pinnale enne kui ükskord septembris. Siis hakkasime jälle remonti tegema, saime viimaks raamaturiiuli ära ostetud ja panime terves korteris seina veel diskreetsema, hinnalisema tapeedi."
See on lugu 1960ndate lapsepõlvest, kus laps olla oli ühelt poolt fantastiliselt tore, aga teiselt poolt lausa eluohtlik. See on ääretult südamlik lugu emast, ema ja poja suhetest nähtuna lapse silmade läbi.
Soovitab Anne
Kommentaarid
Postita kommentaar