Yasmina Khadra (tõlkes roheline jasmiin) on 1955. aastal sündinud Alžeeria kirjaniku Mohammed Moulessehouli kirjanikunimi. Endine Alžeeria sõjaväe ohvitser võttis endale pseudonüümiks oma naise nime, et vältida sõjaväelist tsensuuri. 2001. aastal läks ta erru ja asus elama Prantsusmaale. Tema romaanid räägivad sageli tema sünnimaad laastavast usulisest fanatismist ja võimuvõitlusest, samuti Lääne ja Ida suhetest.
See romaan uurib sellist julma kaasaegset nähtust nagu enesetapu-pommitajad. Raamatu peategelane ja loo jutustaja on Araabia päritolu doktor Amin Žaafari, kes on naturalisatsiooni korras saanud Iisraeli kodakondsuse ja töötab Tel-Avivi haiglas kirurgina. Kasvanud üles beduiini perekonna tagasihoidlikes tingimustes, igasuguste eelarvamuste kiuste lõpetanud kõrgkooli kursuse parimana ja saanud tunnustatud ja lugupeetud kirurgiks.
Lugu saab alguse terrorirünnakust ühes haigla läheduses olevas restoranis, milles toimunud plahvatuse tagajärjel saab surma ja haavata palju rahulikke elanikke. Haiglas on arstid sunnitud tunde ja tunde veetma operatsioonisaalides, et päästa õnnetuses kannatada saanuid. Aga doktor Amini jaoks muutub see päev lõputuks košmaariks, kuna selgub, et üks plahvatuse ohvritest on tema naine Sihem. Asi läheb veel hullemaks, kui politseikapten selgitab, et Amini naine ei olnud restoranis mitte juhuslik einestaja vaid kui pommivööd kandnud enesetaputerrorist. Amin keeldub seda uskumast, aga valus tõde jõuab lõpuks ka temani. Jääb vaid küsimus: miks? Miks läks seda teed naine, kes oli ilus, arukas ja kaasaegne, ümbruskonna poolt hinnatud ning oma mehe poolt hoitud ja hellitatud. Amin otsustab minna otsima oma küsimustele vastuseid Palestiinasse, kus asuvad tema naisega toimunu algpõhjused ja inimesed, kes olid sellega seotud. Seal nähtu, kogetu ja tema enda suhtes seal kasutatud vägivald vaid süvendavad tema veendumust, et tapmine ja häving ei ole lahendus.
Oma rännakul läbitud kadalipu tulemusel arvab Amin end aru saavat, mis tõukas naist sellele teole: "Sihem oli alati kandnud endas viha, juba ammu enne seda, kui ta minuga tutvus. Ta kasvas üles rõhutute poolel, olles vaeslaps ning araablanna maailmas, kus ei andestata ei ühele ega teisele. Vältimatult tuli tal laskuda väga madalale, samuti nagu minul, kuid selle vahega, et tal ei õnnestunud kunagi uuesti püsti tõusta. Mõnede järeleandmiste kandam on raskem, kui aastate koorem. See, et ta läks nii kaugele, et toppis end lõhkeainet täis ja marssis säärase veendumusega surma poole, tuli sellest, et ta kandis endas nii jõledat ja julma haava, et tal oli häbi seda mulle paljastada; ainus viis sellest vabaneda oli koos sellega hukkuda, nagu kurjast vaimust vaevatu, kes viskub alla kaljult, et võidutseda oma kaduvuse ja oma deemoni üle. Tõsi küll, ta varjas oma arme imetlusväärselt-võib-olla püüdis ta neid ära minkida, kuid edutult. Piisas ühest väikesest tõukest, et äratada ellu temas suikuv elajas."
"Plahvatus" on inimlik, võimas ja kurb romaan, mis pakub rikkalikult mõtlemisainet, maalib terrorismile näo, keha ja tunded, võimaldab lugejale suhteliselt masendava sissevaate Iisraeli-Palestiina konflikti tagamaadesse ja igapäeva. Autor viib lugeja kokku selle kriisi kõikvõimalike esindajatega, iisraellaste, palestiinlaste, korrakaitsjate, ohvrite, humanistide ja fanaatikutega. Selle raamatu näol ei ole tegemist just kergemat sorti lugemisvaraga, aga mõtlemapanevat on selles palju.
Soovitab Imbi Lumiste
Raamatu algus paljutõotav. Teose keskosa vajus ära, kuid lõpp jooksis väga ilusti algusega kokku.
VastaKustuta