Seda raamatut ei saa lugeda nagu tavalist jutukat. Raamatut tuleb seedida. Igal päeval natuke nagu piiblit. Iga reisipäeva vahele on pikitud katkendeid Antiigileksikonist. Austusest Egiptuse araablaste vastu on Kati Murutar selles raamatus ohtrasti ja väestatult Koraani lugenud-kasutanud.
Murutar kirjutab: "Tõsi küll, iga inimene ei pea olema raamatuinimene. Vaatamata lugemusele oleme kõik ühesuguste hirmude käes. Loetu söövitub küll alateadvusse, ent läheb ausalt öeldes segamini ja meelest ära. Kes palju on lugenud, teab, millest ma räägin. Ahmid ja talletad, lükkad tagumistesse kihtidesse ja unustad. Uskumatu, aga on nii. Ükskõik, kui puudutav ja huvitav teave on – ikka unustad ta operatiivmälu pinnalt ära, kuhugi lattu."
"Kuitahes täiuslikudki raamatud ja filmid ei too lastele maid ja rahvaid nii tegelikult ja ehedalt ligi kui nende rahvaste tõeline külastamine. Teistes riikides tekib silmside sealsete inimestega. See asendab eelarvamuslikud klišeed elulisusega veel enne, kui need tekkida jõuavad."
Egiptid on terase vaistu ja intuiivpsühholoogiaga. Nad tunnevad hiilgavalt kehakeelt ja pisikesi märke, mille pealt lugeda ja mille abil kunde sisse mässida. Seda märkas ka Kati tütar Brigita kui ta emale soovitas: "Ära ütle neile oma nime! Minni oma kohe eriti mitte. Siis sa annad meid neile kätte."
Kati Murutar kirjutab värvikalt Dr Saftyst, kes on pärit Aleksandriast. Safty on Kairo ülikooli teaduste doktor, kes töötab nii ülikoolis kui ka korraldab Punasel merel allveelaevareise ja snorgeldamisi korallriffide juures.
Saame osa Kati reisimuljetest beduiinikülla, džiipide ja atv-de safarist ning ratsaretkest kõrbe, mida korraldab heasüdamlik ja lahke Ahmed. Ahmed on kahe kõrgharidusega – usuteaduse ja hispaania filoologia alal.
Veel märgib Murutar, et naised, kes reisivad Egiptuses ilma mehe ja lasteta, on egipti meestele potensiaalne saak. Murutar on seda oma raamatus värvikalt kujutanud: "... meile tundub Eestis seebiseriaalide naiivsesse maailma piiludes, et need primitiiv-loomalikud kired on lapsikult lihtsustatud ja inimesi intellektist lahutavad. Egiptuses näed, et selline maailm on täiesti olemas. Mis haridus, karjäär ja oskused – oled üksi, naisterahvas, kõik jupid olemas, järelikult oled saadaval. Maksa – ja anna kätte ka. Mis sa siia muidu tulid? Miks sa muidu üksi oled? Saadaval!"
Egiptid on terase vaistu ja intuiivpsühholoogiaga. Nad tunnevad hiilgavalt kehakeelt ja pisikesi märke, mille pealt lugeda ja mille abil kunde sisse mässida. Seda märkas ka Kati tütar Brigita kui ta emale soovitas: "Ära ütle neile oma nime! Minni oma kohe eriti mitte. Siis sa annad meid neile kätte."
Kati Murutar kirjutab värvikalt Dr Saftyst, kes on pärit Aleksandriast. Safty on Kairo ülikooli teaduste doktor, kes töötab nii ülikoolis kui ka korraldab Punasel merel allveelaevareise ja snorgeldamisi korallriffide juures.
Saame osa Kati reisimuljetest beduiinikülla, džiipide ja atv-de safarist ning ratsaretkest kõrbe, mida korraldab heasüdamlik ja lahke Ahmed. Ahmed on kahe kõrgharidusega – usuteaduse ja hispaania filoologia alal.
Veel märgib Murutar, et naised, kes reisivad Egiptuses ilma mehe ja lasteta, on egipti meestele potensiaalne saak. Murutar on seda oma raamatus värvikalt kujutanud: "... meile tundub Eestis seebiseriaalide naiivsesse maailma piiludes, et need primitiiv-loomalikud kired on lapsikult lihtsustatud ja inimesi intellektist lahutavad. Egiptuses näed, et selline maailm on täiesti olemas. Mis haridus, karjäär ja oskused – oled üksi, naisterahvas, kõik jupid olemas, järelikult oled saadaval. Maksa – ja anna kätte ka. Mis sa siia muidu tulid? Miks sa muidu üksi oled? Saadaval!"
Egiptuses kõik maksab. Tahad kaamelit silitada - maksa, pildistada – maksa, kaamelit politseinikuga pildistada – maksa rohkem.
Kuurortidest võite suveniiridena ehtsa alabastri pähe saada odavkivimitest vaase ja kujukesi. Nende kultuuris pole sedasorti kelmus patt.
Lapsed hakkavad tööle juba varakult. Kes müüb suveniire, kes kerjab.
"Kuidas sa jätad kerjamata, kui sajad ja tuhanded turistid voorivad iga päev su tanumast mööda- aga otseselt vaja pole midagi. Kodu on. Hulk vendi on. Kool? Mis kool? Miks?..." Kõrbes peredes televiisorit ei ole ja lapsed ei ole reklaamidega ära rikutud. Nad ei oska teistsugust elu tahtagi.
"Ära haletse teadmatusest. Tänavalapsed ja külavaesed, kõrberändurid ja orjalikud tööloomad ei tea ise, et nad võiksid õnnetud olla – nad ei muretse ega tingi saatusega. Sama kehtib ka tühirikaste kohta."
"Aegadel, mil see raamat tänulike lugejateni jõuab, lendavad Egiptusesse nagu ka Taisse-Malaisiasse-Kanaaridele viimase perioodi turistid. Järjekordne tsivilisatasioon on lõpule jõudmas. Egiptuse järjekordne eha näitab selle elulaadi, olemisviisi ja kultuuri hääbumist eriti ehedalt ja õpetlikult. Kadusid vaaraod. Nüüd on koos Veevalaja ajastusse saabumise ja suubumisega kadumas ka turistide ränne ja Maad tarbivate mõnunomaadide laastamistööd. Pesuvahendist vahutav maailmameri on saanud korallide ühishauaks. Kõrb on mattunud prahi alla, mägedes voolavad lõhedes kile- ja plekikosed. See on lõpp. Piir on ületatud. Kaugemale enam ei saa."
Raamatu lõpust leiate nende Egiptuse reisikorraldajate nimed, telefoninumbrid ja e-aadressid, kelle teenuseid Kati kasutas ja julgeb soovitada.
Reisikiri sisaldab palju illustreerivat pildimaterjali.
Reisikirja kohta saate veel lugeda http://www.horsemarket.ee/ vasakult poolt valides artiklite alt "Egiptuse eha – Luxori lõksud."
Soovitab Evi
Üsna niru raamat Egiptuse kohta, kahjuks ei saanud tekstist aru mida soovitaja raamatu koht arvas, ainult tsitaadid ja lõigud raamatust. Iiiiigav!
VastaKustuta