Kreisiraadio, Miljonimäng, Tõehetk ning Kahvel – just nende järgi teatakse Hannest Võrnot, inimestele on ta meelde jäänud kui saatejuht ning väga hea humorist, kuid kui paljud teavad, et ta on käinud Tartus Kunstikoolis või millised olid tema lapsepõlve unistused ning kas elu on läinud nii nagu ta soovis. See elolooraamat ei pajata pikantseid seiku kaasajast, vaid kirjeldab just lapsepõlve. Umbisikuline vorm annab raamatule oma võlu. Õhustik on lihtne ja vaba.
Väljavõte Epp Petrone blogist:
"Sest muidugi on seal sees ajastu, tema kui kunstniku puhul väljendub see ajastu paljuski visuaalsetes detailides, mida ta jutu käigus mainib, aga samas loob ta ka 70ndate-80ndate õhustiku. Aga ta loob ka elavad usutavad karakterid. Ja ta on olnud isiklik, aga seda väga, kuidas öelda, kirjanduslikul kombel."
Rakvere kandi inimesed võiksid seda raamatut lugeda sellepärast, et Hannes on ju Lääne-Virumaa poiss. Esimene kirjeldatud mälupilt on Arkna mõis 1970 aastal – Poiss on aastane. Siis tulevad Komsomoli tänav, Lille tänav... Kooliteatrile on pühendatud palju lehekülgi.
Katkend intervjuust "Hannes Võrno, tõenäolisemalt üks edevamaid eestlasi":
"Priit Pullerits: "Kuidas sa oma kümnete tegemiste kõrvalt raamatu kirjutamiseks aega leidsid?"
"Rentisin suveks Hara kalurikülla Loksa lähedal mere äärde palkonni. Elasin ühe suve oma elust nii, nagu olen kogu aeg mõelnud, et võisid elada kas Gailit või Tuglas või Luts. Hommikul ärkad, teed pliidi peal kannu kohvi ja siis hakkad raamatut kirjutama.""
Hoiatus – raamatul on muidugi järjekord!
Margit Rossmann, raamatukoguhoidja
Kommentaarid
Postita kommentaar